Siin ja seal

Hommikul enne kella 6t olime Singapuris. Sel kellaajal oli seal vähemalt Starbucks lahti (võimalik oli osta nii USD kui EURi eest), nii et suured latted sisse ja shoppama. Singapuri lennujaama poed avatakse kell 6, ooteaega tegin parajaks netis surfamisega. Arvutid on sealses lennujaamas täiesti tasuta kasutamiseks (soovituslikult 20 minutit per kord), aga kuna sellel kellaajal oli väga vaikne, siis istusid mõned igavlevad tüübid jutukates jne. Shoppamise koha pealt - Singapuris on tehnika odav k.a lennujaamas, nii et meie tehnikavaru täienes ühe pisikese videokaameraga (minu fotoka kõrval oli see ikka kohe imeväike vidin). Ka lennujaama poodides tasub tingida ja kui hinnas nii väga alla ei saa, siis igasugust nänni loobitakse küll peoga kauba peale (nänn oli nii asjalik, et läks kõik kasutusse - osa endale, osa kingitusteks).

Seekord jäi Eestist esmaabikapp (loe: alkohol) kaasa võtmata - panustasime tax freele, aga jäime sellest ilma, kuna Kopenhaagenis ei olnud ju mingit aega shoppamiseks, siis pidime Singapuri lennujaama eriti kesisest valikust miskit kaasa haarama. H pidi muidugi koonerdama ja nii me Jim Beami kasuks otsustasime (etteruttavalt võin konstateerida fakti, et kui ma noor olin, siis maitses see jook ikka oluliselt paremini, aga võibolla on minu maitse lihtsalt aastatega muutunud).

Kuala Lumpurisse lendas sama suur lennuk, kui see, millega Singapuri tulime. Ja see lennuk oli viimse kohani täis müüdud. Piisavalt amazing, arvestades, et Kuala ja Singapuri vahel lendavad lennukid pea iga tunni tagant + Airasia + bussiliiklus. Kuna kellaaeg oli hommikune, siis olid meiega koos valdavalt ülikondades äriinimesed. Võrdluseks siis meie kui 2 valget magamata nägudega suht suvaliste riietega tola. Heh vahet polnud, ainus mõte oli voodist ja pikemast unest.

Kualas saime esimese ärevama olukorra oma ainsat kotti oodates - minu puhul toimib see naistekas, et peab ju kõik oma shampoonid ja meigiasjad kaasa vedama ning see läheb ju vedelike alla. Igaks elujuhtumiks sai küll lennukisse sisse võetud kummalgi seljakott mõningase pesu, plätude, ujumisriiete jms. Ja kuna seljakott sai Stockholmis antud eripagasisse, kui mitme vahemaandumisega pagas (sellist jama ei ole varem olnud) ja selle võttis vastu üsna hämmeldunud meeskodanik, kes ei mõistnud üldse, mis häda meil kusagile Malaisiasse minna on, siis ei olnudki väga üllatav, et meie lennu kotte muudkui tuli ja tuli, aga minu suurt punast Hiina seljakotti välja ei ilmunud. Kui üle poolte pagasiootajatest oli koos pagasiga lahkunud, tegime kokkuleppe H-ga, et kui see kott ikka välja peaks ilmuma, siis hakkame õhtul jooma. Minu kott oli viimase kolme koti hulgas, aga ta oli olemas :)

Istusime Kuala lennujaamas linna suunduva kiirrongi peale (pileti saab putkast, maksis päris palju raha sealses mõistes, bussiga saab linna megaodavalt, aga mitte ei olnud viitsimist enam loksuda). Sellest ma aru ei saanudki, et kas peale pileti ostmist oleksime me pidanud selle ka kusagilt läbi tõmbama vms moel fikseerima, aga kontrolli polnud, ilm oli soe (kuigi pilves) ja hotell ei olnud enam kaugel.

Raudteejaamast (KL Sentral) pidime suunduma monoraili peale (elu tuleb ju huvitavaks teha ja mitte taksosid kasutada). Ja nüüd saime pihta tegelikule Malaisiale - viidad on, aga need saavad millalgi lihtsalt otsa, siis tuleb lambist mingi ehitus ette jne. Ega ikka ei olnud väga mõnus seigelda, aga mingi hetk oli monoraili peatus täiesti nähtav ja jäime isegi teed ületades ellu. Monorail on Kualas mõnus s.t odav, sõltuvalt kellaajast ja päevast ka mitte väga rahvast pungil. Meie hotell oli turismiobjektide läheduses, monoraili peatus oli täpselt ühe maja kaugusel, seega igavesti hea asukohaga - Hotel Equatorial.

Eemalt vaadates tundus see hotell üsna naljakalt hall ja kahvatu maja. Lootus jäi, et seest on ilusam, ikkagi 5 tärni ja puha. Ukse peal olid suured reklaamid, et teretulemast meie hotelli 35ndale sünnipäevale - hmm väliselt oligi see maja täpselt nii vana. Vaadates fuajeed tekkis kerge kõhklus, sest ka seal oli vast mõni üksik mööbliese nende aastatega välja vahetatud. Arvestades minu magamatuse levelit, oli sellest siiski suht suva. Mõtlesin, et kui haledat nägu ma adminile tegema pean, et päeval kell 12 check-in´i teha, kuid talle oli sõnadetagi selge, et kui neid kahte valget kiiresti tuppa ei lase, siis norskavad nad peatselt sealsamas fuajees. Seega anti kiiresti toakaardid pihku (teenindaja üritas küll hommikusöökii pähe määrida, aga loobus sellestki kiiresti, sest minu osavõtlikkus oli nullilähedane).

Et siis toast lähemalt - vaade oli ehitatavale majale, mööbel oli valdavalt hotelli algusaegadest. Aga positiivse osana oli olemas pilti näitav värvitelekas ja väga super voodi. Sellesse voodisse ma järgnevateks tundideks kukkusingi... Ärkasin mürina ja kolina peale - õues oli kurjakuulutav äike. Minu puhkuseplaanid - dzhungel jms ekstreem, hakkasid kergelt kokku kukkuma. Aga eks selle peale saab ka hiljem mõelda, keerasin teise külje ja magasin edasi.

Kella 5 paiku õhtul otsustasin, et aitab magamisest, tuleb minna linnaga tutvuma. Plaan oli kohe järgmisel päeval Kualast edasi liikuda ja seega oli aega vähe.
Kõigepealt suundusime veealusesse maailma ehk siis nende nimetusega Aquariasse. See asub messikeskuses (seal oli parasjagu mobiilifirmade mess), lähete food courti viitade järgi alumisele korrusele. http://www.malaysiatravel.org.uk/tourist-attraction/kuala-lumpur/attractions/aquaria-klcc.html
Õues sadas vihma ja ma sain korralikult märjaks, õnneks õhk oli soe, aga Malaisias on siseruumid konditsioneeritud ja seda ikka kõige jahedamas mõistes. Seega oli mul pidevalt siseruumides väga külm (kampsunist ei piisanud enda soojendamiseks).
Loomulikult oli seal õige aeg avastada, et mu fotoka aku on tühi (tiinekatest plika rõõmud, kes võttis salaja mu fotoka kasutamiseks ja unustas pisiasja mainida, et aku kooles maha). Muidu oli see täitsa lahe koht, eriti soovitan sinna minna koos lastega.
Sealt jooksime läbi vihma kiiresti kaksiktornide majja http://www.malaysiatravel.org.uk/tourist-attraction/kuala-lumpur/petronas-towers.html
Muidu kaubanduskeskuse ja kontserdikeskuse jms toimiva maja hitt on torne ühendav õhutunnel. Igapäevaselt jagatakse sinna teatud kogus tasuta pääsmeid (1000 tk per päev, kui ma ei eksi) ning nende saamiseks tuleks olla kohal hommikul kell 8. Ja nädalavahetuse peale ei tasu seda käiku jätta, sest siis on lisaks turistidele kohal ka kohalikud huvilised koos peredega.
Kuna sai juba korralikku turistiringi alustatud, siis suundusime edasi järgmise torni juurde http://www.malaysiatravel.org.uk/tourist-attraction/kuala-lumpur/attractions/kl-tower.html
Kuna see torn on kerge mäe otsas, siis võite oodata mäe all tasuta mikrobussi, mis teid üles viib. Päris torni tippu me ei läinudki, kuna tegemist oli korraliku turistilõksuga - piletimüük käis täiega (piletid sisaldasid ponisõitu jms rumalusi). Lisaks oli kell juba palju, tagasiteel haarasime pudeli Cocat kaasa ning pugesime oma hotellituppa.
Kogu see külmetamine, niiskus jms oli mu olemise jub üsna imelikuks muutnud, seega pugesin teki alla ja lootsin, et edaspidi on ilusamad ilmad. Kogu idülli rikkus H-i ostetud 24 h interneti kasutamisvõimalus ehk siis tegin lahti weather.com saidi ning sain teada, et järgmised 14 päeva on TÄPSELT samasugune ilm. Sellel hetkel meenusid mulle minu geelküüned, juuksepikendused, tibiks olemine jms, Malaisia sakkis täiega.
Kus mure kõig suurem, seal abi kõige lähem. Ehk siis väikese vaagimise tagajärjena avasin weather.com ja airasia.com kodukad ning vaatasin, kus on lähim päikseline koht, mis ei vaja eelnevalt hangitud viisat. Ei läinudki kuigi kaua aega, kui sai otsus tehtud - põrgusse see Malaisia, me lendame Balile. Kuna netist enam pileteid osta ei saanud (lennuki väljumiseni oli vähem kui 24 h), siis tuli järgmisel hommikul vedada ennast Airasia putkasse (õnneks jäi see mulle KL Sentralis silma).
Huvitav oli veel see, et minu Stockholmis kummaliselt lahti olnud seljakotist oli kadunud pudel shampoonid (vaesed transapoisid, isegi shampooniraha neil pole), aga eks kellegi kallim sai endale kena kingituse roosa Toni&Guy shampooni näol (palsam oli koledamas pudelis, see ei meeldinud ja jäeti mulle).
Head ööd! Unes nägin ma päikest ja liivaranda... Balil.

Alustame siis päris algusest. Tegelikult tahtsin ma Californiasse minna. Nii nagu tavaliselt, jäi piletite otsimine viimase sajandiku peale ja mulle sobivatel kuupäevadel oleks saanud lennata küll - aga ainult kas megakirve hinnaga või liiga paljude ümberistumistega. Seega tuli plaanid ümber muuta ja kui leidsin Singapore Airlines´i lehelt normaalse hinnaga piletid Stockholm -Kopenhaagen -Singapur -Malaisia, siis saigi hoobilt otsustatud, et tuleb loodusreis. Ehk siis dzhungel jms.
Reisi alguspunktiks sai minu Pärnu kodu, kuhu laekusin öösel kell 00:30. Ettevalmistus reisiks oli niivõrd "suurepärane", et olin ostnud lennukipiletid ja tellinud LP-d, rohkem mitte kui miskit. Seega otsustasin, et kui Kuala Lumpuris lennukist välja astun, siis võiks ikkagi miski hotellibronn olemas olla. Piinasin priceline.com´i, aga ei miskit tulemust. Minu pakutud hinnad olid nende jaoks liialt madalad ja peldikusse hotelli ma minna ei tahtnud. Kui muu ei aita, siis booking.com on ikka abiks. Bronnisin sealt endale 240 MYRiga 5* hotelli ja keerasin pooleks tunniks magama. Siis külm dush ja teekond Riiga sai alguse. Pärnu-Riia maantee on mul juba pähe kulunud (tulin sealt alles 30 h enne seda sõitu), seega ei viitsinud ma bensukates isegi kohvipeatusi teha. Panin ühe jutiga Riiga välja. Ilm oli eriliselt nilbe, vihma ei sadanud, vaid kallas ühtlaselt.
Lennujaamas sõitsin otse peaukse ette ja kühveldasin kotid välja ning saatsin H-i autot parkima. Võite ette kujutada ainult kerge õhtuuinaku teinud (Pärnu-Riia ots) mehe jorisemist teemal, et miks tema jne. Hoolimata minu pikast õpetusest, kuidas parklas tuleb kahe nädala eest ette maksta (siis on miskine soodushind) ja autoga ei tohi kohe lambist tõkkepuu alt sisse kimada, suutis ta ikka kõik sassi ajada. Nujah whatever, vähemalt oli auto kusagile pargitud, ise olime õigeaegselt lennujaamas, passid jms oluline kaasas.
Esimesest lennust Riia-Stockholm ei olegi midagi eriti kirjutada. Minu õnneks oli Boeing, seega reis oli ilusasti pihta hakanud.
Stockis võtsime pagasi välja, kuna Riiast otse Kualasse seda saata ei saanud. Vaatasin, et mu pagasisse antud seljakoti lukud olid kahtlaselt lahti, kuid mingeid järeldusi sellest teha ei osanud (aga sellest edaspidi). Lend Stockholm-Kopenhaagen oli SASi oma ja kuna Singpore´il pidi miskine oma piletisüsteem ja asjad olema, siis saime pagasi küll Kualasse saadetud, aga pileti saime ainult Kopenhaagenisse. Seega ei saanud me ka tax free rõõmusid kasutada (loe: alkot kaasa osta). Ja edasi läks juba tavapärast teed pidi - lennukisse, õhku, maa peale, lennukist välja.
Stocki lennuk hilines ka natuke ja Kopenhaagenis avastasime järsku, et my god, gate on juba avatud, aga meil pole lennukipileteidki. Lisaks veel tavapärane passikontroll (loomulikult järjekorraga) jne. Pressisin ennast igalt poolt suurima nahaalsusega läbi ja jõudsime transfer deski. Sealne tädi haigutas, vaatas mu e-piletit, naeratas, mõtiskles ja ütles siis, et tema Singapore Airlines´i asjadega ei tegele, et mingu me oma gate´i ja sealt saame piletid. Lennuki väljumiseni oli jäänud 30 minutit, ma kujutasin juba ette, kuidas me veedame esimese päeva Kopenhaagenis, sest jääme lennukist maha. Gate´i jõudes tuli aga välja, et meiesuguseid oli veel kümnetega, jumal tänatud. Ja pileti saigi sealtsamast. Kusjuures piletit väljastanud tädil oli veel aega minuga pikemalt koerte teemadel rääkida :D Ta oli alles värskelt endale koera võtnud ja väga elevust täis sellest.
Lõpuks olime lennukis ja Singapuri poole teel. Singapore Airlines´i lennukist rääkides, siis Snoop ma ei jaga sinu arvamust maailma parimast lennufirmast, vähemalt economy´s mitte. Qatarile jäid nad ikkagi alla, kuigi kokkuvõttes oli kõik ok.
Meie kõrval istus miskine Taani tädi, kes sai krambid sellest, kui palju veini 2 inimest juua võivad :D Aga kuidagi tuli ennast lõbustada ometigi ja punane vein oli seal hea. Kusjuures see tädi pakkus, et me oleme hollandlased (ehk see arvamus tuli H-i oranzhist särgist).