19.veebr

18.veebr

Eellugu

Hing ihaldas midagi sooja ja tekkis ka sobiv moment minekuks. Need kohad, kuhu olen plaaninud kindlasti minna, tundusid kahtlaselt jahedad praegusel ajahetkel. Seega olin avatud kõikidele pakkumistele.
Teatud osa riike langes ära tänu sellele, et Eestis ei olnud tollel hetkel kollapalaviku vaktsiini. Suur tänu Eesti meditsiin. Aga ikkagi oli kahtlane tõmme Ameerika suunas. Kuna mu elukaaslane on põhimõtetega inimene ja tema USA saatkonda viisat taotlema ei lähe, siis jäi mulle järjest enam silma Dominikaani Vabariik. Samuti jäi silma asjaolu, et eriti soodsad pakkumised on Amsterdamist.
Tänu internetile saigi peatselt üks päris ok pakkumine üles otsitud aga jama oli selles, et sellel firmal on reisi tellimiseks 2 moodust - e-pood, mis eeldab Hollandi aadressit või tasuline telefon, mis eeldab Hollandi telefoni. Ja kodulehel ei olnud mailiaadressit ega miskit. Üle kavaldada neid ka ei andnud. Aga mina olen loll ja jube usin ning leidsin järgmise koha, kus oli veel parem pakkumine. Minu väga skeptiline elukaaslane kikitas selle pakkumise peale kõrvu ja ütles, et tee ära. Seekord tegin tellimuse neti teel ja kavaldasin süsteemi üle :P See kavaldamine käis siis elukoha kohta. Samas sain ma ka aru, miks on Hollandis kanep legaalne - hollandi keel on KOHUTAV. 5 lehekülge hollandikeelset teksti, kus tuleb lünkasid täita, võttis aega tunnikese aga tehtud ta sai, isegi raha sai ära makstud. Ja järgmisel hommikul äratas mind hollandikeelne telefonikõne, milles küsiti kõik andmed üle :D Õnneks suutsin ma neile kiiresti selgeks teha, et hollandi keeles ei ole minuga mõtet suhelda. Otseloomulikult pidi tädi täpsustama üle ka minu koduse aadressi ja Estonia ei kõlanud talle sugugi veenvalt. Aga peatselt sain maili peale kinnituse tellimuse kohta + e-piletid. Lahe, olimegi minemas Dominikaani ja seda tõeliselt soodsa hinnaga. Kusjuures eelmisel õhtul tegin ka kiiresti KLMi bronni Amsterdami ja tagasi ära - minnes kahe lennu vahe 4 h, tagasitulles 2 h, IDEAALNE.
Järgmisel päeval sain taaskord hollandikeelse kõne. Seekord oli teine teenindaja ja ta päris mitu korda üle, et kust pärapõrgust ma pärit olen. Ta ise pakkus Saksamaad ja kui ma E-Stonia välja käisin, siis oli teiselpool totaalne hämming. Kuna muidu oli väga jutukas tädi, siis täpsustasin ka üle kindlustuse osa. Nimelt oli tellimust tehes kohustuslik kindlustuse tegemine, samas see tädi väitis, et mittehollandlastele see kindlustus ei kehti. Palusin tal täpselt järgi uurida, mis värk on ja mulle maili peale infot saata.
Mail tuli ning see oli lausa rõõmustav - hollandlased tahtsid mulle 100 euri tagasi maksta. AGA nad nõudsid minult Hollandi pangakontot selleks. Tore nali küll eksole. Pakkusin neile Brüsselis elava sõbrantsi kontot, see ei sobinud. Peale seda ei jäänud muud üle, kui hakata Hollandis elavaid eestlasi otsima. Peale mõningast otsimist leidsingi ühe hästi kena inimese (suur tänu trip.ee) ja sain raha tagasi. Tegelikult on lahe, et maailm on nii väike.
Lisaks veel hakkasin suhtlema Dominikaanis elavate eestlastega ning peagi oligi minekupäev käes...

Guangzhou-Tallinn

Hommik oli varajane. Tavapäraselt oli meil ilma hommikusöögita pakett aga sellisel kellaajal ei huvitanud see söök ka mind eriti.
Pakkisime asjad ja vinnasime asjad respasse. Seal oli ees üks eriti närviline vene tüüp, kes üritas teha check out´i. Loomulikult oli vaja eelnevalt toateenijal tuba üle kontrollida jne aga tüübil oli 1 h pärast lennuk väljumas. Kõige tipuks leidis toateenija tema mobla hotellitoast. Venelane seletas täiesti korralikus inglise keeles, et ta tuleb nädala pärast tagasi ja siis võtab oma mobiiltelefoni ja tal on kiire jne. Tütarlaps letis ei saanud mitte muffigi aru. Ja seda hullem segadus saabus kui venelane lihtsalt mingil hetkel haaras oma asjad ja jooksis maja ees ootava auto peale. Me siis seletasime väääga aeglaselt, et noormees tuleb tagasi nädala pärast aga päris aru teenindaja vist ei saanudki. Ega meilgi see check out kiiremini läinud aga õnneks meil nii kiire ka polnud.
Bussi peale otsustasime jalgsi minna ja see oli päris põnev teekond. Ümberringi asuvate nn näitusmüügihallide ees elavad kodutud olid just parasjagu ärkamas. Väike tekike külje all ja teine tekike peal, mõni magas, mõni juba ringutas, mõni tegi hommikuvõimlemist. Samas kuritegelikud nad välja ei paistnud.
Raudteejaama lähedal asuvas bussipeatuses saime kohe bussi peale ja peatselt olimegi lennujaamas.
Seisime check in´i järjekorda ja järsku kuulsin enda selja taga eesti keelt. Tervitused meie reisikaaslastele, igavesti tore oli tagasi lennata. Seda ka muidugi, et lennuki väljumine Guangzhoust hilines ja kohvi maksis sealses lennujaamas 90 eeku.
Helsingisse jõudsime peaaegu õigeaegselt ja Aero lennukid olid justkui vahepeal suuremaks veninud.
Tervitused ka Eesti tollile, kes meid kinni nabis. Oma olemasolu tuleb ikka õigustada. Eriti kui esitatakse küsimusi, kas teil on ikka Eestist ostetud fotokaamera kotis. Isegi kui ei oleks olnud Eestist ostetud, siis pakendit jms ei olnud ju.
Aga kokkuvõttes võib öelda, et väga suur osa Hiinast jäi veel nägemata, seega plaanin ma selle tee millalgi uuesti jalge alla võtta.

Sanya-Guangzhou

Hommik oli tavapärases rütmis - voodis saiakesed ja kohvi, peale seda hakkasime asju pakkima. Lootsin, et ehk saan check out´i aega venitada kella 15ni ning läksin seda ka administraatori juurde uurima. Loomulikult ei osanud ta inglise keelt ja samuti ei osanud ta vist ka hiina keeles lugeda. Igatahes läksid kõik minu ponnistused luhta, sest admini meelest oli minu soov pikendada hotellis viibimist 3 öö võrra. Lõpuks lõin ma käega, no kaua sa võitled tuuleveskitega. See aga tähendas meile asjade hoiuruumi panemist ning alles siis randa minemist. Rannas on tore olla küll aga ikkagi satub liiva kõikjale ning dushe seal polnud. Seega tegime oma arust kavala nipi, kui rannas lebotamisest siiber sai, siis kobisime hotelli basseini üle. Õnneks ei olnud see tapvalt kloorise veega ja ma ei näinud ka kogu seal hotellis viibimise aja jooksul kedagi kunagi seal ujumas. Nii, et nautisime veel viimaseid hetki privaatbasseini.
Lennukipiletid Guangzhousse olid tavapäraselt hilisõhtuseks ajaks ostetud, seega jäi meil veel piisavalt aega üle, et sõita linna shoppama. Loomulikult bussiga :)
Õhtul tegime veel viimase korraliku hiina lõuna rannas. Ja siis haarasime oma kotid (üks kottidest oli nii raske, et portjee ei suutnud seda nihutadagi) ning suundusime taksot otsima. Nojah see ei olnud eriline otsimine, nii kui uksest välja saime oli üks takso kohe meil kõrval. Muidugi läks kauplemiseks ja korra ka juba takso juurest lahkumiseks jne. Tavapärane kino. Aga noormees siiski otsustas meid peale võtta minu pakutud hinna eest ning sõitsime mingis suunas. Kuna tundus olevat väga algaja taksojuht, siis ta pidevalt küsis üle, et kas ikka lennujaama. Ma muidugi noogutasin aga endal näris hirm sisikonda, sest ma ei kujutanud üldse ettegi, kus see lennujaam asub. Jõudsime ju Sanyasse bussiga. H istus esiistmel ning mingil hetkel märkas ta lennujaama viita, see rahustas meid veidi. Ja kui mõne hetke pärast küsis juht meilt, et kas nüüd paremale, siis meie muidugi hästi teadjate nägudega noogutasime.
Lennujaama ette jõudes oli taksomeeter tiksunud ette TÄPSELT minu pakutud summa. Oeh, et ka üks kord läks hästi. H korjas rahakotist hunniku peenraha välja ja tasus juhile ning asusime juba lahkuma, kui juht jooksis järgi, kuna olime kogemata veel vähem maksnud. Seal on ka peenraha paberrahana ning kui hoolikalt ei vaata, siis võid kogemata jüääni pähe anda hoopiski väiksema raha.
WC oli Sanya siselendude lennujaamas kohutav, lennuki peale minnes loomulikult trügiti jne. Mitte miskit ei olnud muutunud.
Guangzhous oli meil plaan viia oma suur pagas hoidu ning sõita lennujaamabussiga raudteejaama lähistele hotelli (olin seal eelnevalt kohad broneerinud). Oleks ma vaid ette teadnud, et Guangzhou lennujaam sureb ööseks välja, siis oleksin broneerinud kohad lennujaama hotelli. Avastasime ennast siis peale keskööd suurte kottidega lennujaama eest.
Sellisel kellaajal olid ennast välja ajanud ka libataksod ning me olime neile piisavalt magus märklaud, seega kuulsime jutte, et bussid enam ei sõida ja nad on meie parimad sõbrad jne. Lõpuks saime ikka bussi peale ja sõitsime raudteejaama. H muidugi pabistas täiega ja kujutas endale ette öisel ajal Balti jaama ümbruses jalutamist. Otsustasime, et hoolimata sellest, et hotellini oli vähem kui 1 km, võtame takso.
Nii, kui raudteejaama juures bussist välja saime, olime sisse piiratud - seal oli igasuguseid piirajaid, valdavalt aga öömaja pakkujad ja taksojuhid. Asusime diskuteerima kahe taksojuhiga oma edasise transpordi teemal ning jõudsime ühega neist kokkuleppele. Hmm see kokkulepe oli ka Eesti mõistes kallis aga vaadates enda ümber ringi, siis olime valmis kõigeks, et turvaliselt hotelli jõuda. Takso oli ka lahe, vaheseinaga. Mind suruti taha ja H istus juhi kõrvale. Sain ettekujutuse sellest, kuidas politseiauto kompkas istuda on.
Hotellis oli kõik juba valmis aga eelnevalt pidime täitma registreerimiskaardid, kus kõige olulisem küsimus oli TEIE KODUNE AADRESS. Ma küsisin tütarlapselt letis, et kas ta kavatseb mulle külla tulla aga ta ei saanud sellest aru. Kusjuures ma kujutan ette, mis lahedaid aadresse nende andmebaasis on, näiteks Mine metsa tn 3, Keri Kuu Peale linn jne.
Tuba oli täiesti ok, mitte just kõige värskem aga ilma putukateta ja puhas. Magamisaega oli napilt, seega head ööd.

Sanya

Hommik algas saiakeste ja kohviga. Peale seda randa. Hakkas tekkima juba väike rutiin. Puhkus ikkagi. Pärastlõunaks plaanisin Yalong Bay külastamise. Ehk siis teine populaarne hotellide piirkond, kus on valdavalt 4-5 tärni hotellid. Asukoht on tal Sanyast eemal, nii et lugesin jälle Lonely Planetit ja otsustasin bussiga liiklemise kasuks. Võib öelda, et lollakatel vahest veab roppu moodi. Nimelt lugesin, et Yalong Baysse viib kahekordne buss ja väidetavalt pidi see ka meie hotellist mööda sõitma, kuid me ei olnud seda bussi kordagi näinud. Ja just siis kui meil oli plaanis Yalong Bay´sse minna, sattus see buss meile jalgu. Jõudsime vaevalt bussipeatusesse kui esimene buss oligi kohe see kõige õigem. Pilet oli odav (ausalt ei mäleta täpset summat), vaated olid võrratud, ainult, et teine korrus oli lahtine ja juuuuube tuuline. Yalong Bay on T-kujuline koht, ehk siis kõigepealt sõidab buss paremale lõpuni (LOE: uue hotelli ehitusplatsini) ja siis sõidab tagasi keskringini ning sealt läheb edasi vasakpoolsete hotellide juurde. Meie muidugi seda ei teadnud. Aga otsast pihta alates, siis kõigepealt on golfiväljak paremat kätt, sealt edasi tuleb Crown Plaza hotell (selles peeti mõned nädalad hiljem Miss World valimised) ja kaubanduskeskus. Ja siis tuleb 5-tärni hotellide paraad, üks uhkem kui teine. Sõitsime bussiga parempoolse osa läbi ja tagasiteel otsustasime ikkagi maha minna. Kuna Lonely Planetist käis läbi ka info, et niisama randa minek on tasuline ja mitte odav, siis valisime oma hotelliks Sheratoni :P Astusime selle juures bussist maha, kõndisime läbi nende suurepärase aia (kõik teenindajad loomulikult teretasid meid) ja jõudsimegi randa. Rand on ilus aga seal puudus see melu, mis on Dadonghais. Puudusid restoranid, niisama jalutajad, ka need tüütud kauplejad puudusid aga tühi olemine oli. Seda enam, et tegemist oli pärastlõunaga, kus enamik sealsete hotellide elanikke lasid leiba luusse.
Peale päris pikka jalutuskäiku rannas jõudsime keskplatsile, seal on natuke vaatamist (kivist kujud) ja loomulikult on see koht, kuhu tuuakse Hiina turiste. See omakorda tähendas mulle poseerimist erinevate pilusilmsete uute sõpradega.

Edasi jalutasime asfaltteed pidi, eesmärgiks jõuda Underwater Worldi. Ega muud huvi eriti olnudki, kui see koht üle tshekata. Ajaliselt jõudsime täpselt sulgemise ajaks, hindu vaadates ei olnud sellest muidugi suurt kahju ja pealegi hakkas vihma sadama. Kusjuures mulle tundub, et Yalong Bayd ümbritsevad mäed kohe tõmbavad vett alla, sest meie rannast vaadates tundus mitmelgi päeval just sealkandis sadavat, sel ajal kui meie mõnusalt päikest võtsime.

Kuna meie uudishimu oli rahuldatud, siis otsustasime võtta suuna Sanya kesklinna suunas. Variante oli 2: takso või mingi buss (kahekordne buss selleks ajaks enam ei sõitnud). Sealsed taksojuhid olid eriti pealetükkivad tüübid, seega kaldus minu sümpaatia bussidele. Leidsingi ühe väiksemat sorti bussi, kus oli mingi number peal ja otsustasin õnne proovida. Käed ja jalad abiks ning istekohad kesklinna suunas olid olematu raha eest tagatud. See buss oli vabagraafiku alusel liikuv buss, seega enne me ei väljunud kui buss oli rahvast pungil (kuna tegemist oli kohalikele mõeldud, siis oli see lubatud, turistibussidesse lubatakse ainult istekohtade jagu inimesi). Kesklinnas läksime suvalises kohas maha ja jalutasime jõe äärt pidi niisama edasi. Mingil hetkel hakkas kõht oma igaõhtust pidusööki nõudma ja otsustasime seekord kohalike söögikoha kasuks. Ehk siis suht viisaka välimusega aga meie mõistes ikkagi sööklat meenutav koht. Seal oli mingi inglise keelt purssiv tüüp, kes vaatas, et nüüd kukkus talle kuldkala pihku ja üritas meile söögiks pähe määrida akvaariumis hulpivat elusat kala. Hinnad olid muidugi turistihinnad. Ja meie suud vajusid järjest rohkem ammuli. 50 USD / kg on ikka valus hind. Lõpuks jõudsime onkliga diskuteerimisel nii kaugele, et valisime need kõikse ehtsamad hiina road ja jätsime ta kala ellu. Menüüd selles kohas polnud, olid seina peal mingised udused pildid ja hinnad. Näitasime siis näpuga erinevatele asjadele, teadmata mida need sisaldavad aga katse-eksitusmeetod ongi ju kõige lahedam. Mingi olluse puhul onkel teatas, et see on dog meat aga võis olla ka frog meat, hiinlaste inglise keel... Kui see asi lauale toodi, siis oli üsna naljakas. Seal hulpisid mõned tailihatükid ja siis ülejäänu oli selline õhuline praetud hästi rasvane ollus. Aga see oli väga popp toit, ümberringi kõik hiinlased võtsid seda. Kokkuvõttes oli see üks meie reisi odavamaid söögikordi ja ka huvitavamaid, sest sõime krt-teab-mida. Peale seda võtsime suuna kodu poole, täis kõhuga ei jaksa ju niisama ringi tatsata.

Ja kuna olime juba bussisõidu maitse suhu saanud, siis sõitsime bussiga. Linnaliinibuss Sanyas maksab 1 CNY per nägu ja raha tuleb panna bussijuhi juures asuvasse metallpurki. Ei mingit kauplemist, kui linna tunned, siis väga soodne ja hea võimalus ringi liikuda. Bussid olid täiesti puhtad ja meie liikumisaegadel ka suhteliselt tühjad.
Ees ootas meie viimane öö Linda Seaview hotellis.

Sanya

Kõvade vooditega hakkab juba tasapisi harjuma. Ja lõpuks ometi sai hommikul kaua magada. Esimese asjana otsustasime minna hommikusööki otsima (hotelli hinnas seda polnud ja hotelli söök eriti ei peibutanud). Niimoodi haarasimegi päevitamiseks vajalikud asjad kaasa ja asusime otsingutele. Üsna meie hotelli lähedalt leidsime tõeliselt laheda koha. Tänavalt vaadates ei paistagi midagi eriti vinget (kohvilõhn ehk peibutab) aga astudes edasi leidsime megalaheda sisehoovi, kus olid pehmed diivanid, palju suuri kaisukarusid ja selline lahe atmosfäär. Ja kohvi oli vähemalt 10 erinevat valikut, mmmm see oli tõeline hommikukohvitamise koht (tundus valgete inimeste seas nii populaarne olevat, et püsikliendid ei pidanud oma soove esitamagi). Toitu sai Euroopa malli järgi ehk siis natukene aga kõhud saime täis. Maksime muidugi ka Euroopa moodi, ligi 100 eeku. Edasi seadsime sammud randa. Kui juba eelmisel õhtul kuulsime idanaabreid kõikjal, siis päeval oli venelaste pealetung täiesti totaalne. Rannas oli raske leida vaiksemat kohta, sest kui just venelased ise ei kisanud, siis tuli krabisevatest kõlaritest naabrite muusikat ja see ei mõjunud minu kõrvadele just kuigi hästi. Suutsime siiski leida rannariba, kus kunagi oli tegeletud paatide jms vee peal püsivate atraktsioonide rentimisega. Õnneks oli see putka ennast kinni pannud ning randa oli jäänud ainus ilma rannatoolideta koht, mis turiste eriti ei peibutanud. Soe liiv, täiesti ujutav vesi - see ongi puhkus. Praadisime ennast mõned tublid tunnid ja peale seda otsustasime hotellist läbi hüpata ning linna shopingule minna.

Rannas oli hästi popp ennast lasta fotograafidel pildistada. Käis seal nii pruutpaare kui ka niisama mesinädalatel viibivaid kodanikke. Igatahes täitsa lahe oli vaadata tõsimeelset poseerimiste sarja.
Kesklinna sõitsime taksoga, loomulikult tuli jälle kaubelda aga ma muutusin iga päevaga järjest nahhaalsemaks ja teadsin juba ka hindasid, seega ei õnnestunud meie seekordsel taksojuhil miskit lisaks teenida. Autost välja astudes ta veel lootis, et ehk... aga me olime järeleandmatud ja nii ta oma rahast ilma jäi. Eks järgmised valged tobukesed maksid selle eest topelt. Kohe bussijaama kõrval on 1 suur kaubanduskeskus ja selle me endale sihiks võtsimegi. Peale väikseid oste avastasime, et peaks minema raha vahetama. Sinna sõites jäi tee peal China Bank silma ning otsustasime sealt läbi astuda. Väike paberimajandus jne nagu tavaliselt kuni hetkeni kui paluti passi näha. H. sirutas oma passi teenindajale ja teiselt poolt vaatas vastu tõsine hämmeldus. Mis asi see E-stonia on? Küsiti kas me teame Eesti nimetust hiina keeles, loomulikult olin ma oma targad paberid hotelli jätnud ja tollel hetkel valitses selle koha pealt peas täielik tühjus. Kui muidu ei saa, siis Internet on ikka abiks, ainult et hiinlased pole just kõige osavamad googeldajad. Peale pooletunnist Estonia otsimist tehti passist koopia ja lasti meid tulema aga pangatöötajad otsivad ehk siiamaani selle salapärase riigi jälgi. Pangas asjatamine oli nii väsitav, et otsustasime oma sammud hotelli poole seada. Kuna peatänaval kõndimine oli igav, siis mõtlesin, et ehk vaataks paralleeltänavasse. Mnjah sellest kõrvaltänavast sai minu lemmiktänav, sest see oli tõeliselt ehe HIINA tänav.

Kui Hiinas ei oleks nii palju koristajaid, siis nad tõenäoliselt upuksid prügi sisse. Siit siis koristamise stiilinäide.

Väikesed majad, avatud uksed, palju inimesi siblimas - ühesõnaga selline tõsine Hiina melu. Ja mis kõige lahedam, sellel tänaval oli tõsiselt palju juuksurisalonge. Kuna H. oli just vingunud, et tal on juuksed nii pikad ja ta ei saa päikest võtta (pärast on valge rant näha), siis lihtsalt lükkasin ta ühte vähe edevamasse kohta sisse ja ütlesin, et läheb lõikuseks.

Selline salong siis:

Hinnaks küsis juuksuripoiss 15 CNY. See hind tegi meile tõeliselt nalja ja ekstreemüritus läks lahti. Mina istusin nahkdiivanile ja vaatasin kogu pulli kõrvalt. H. pandi juuksuritooli istuma ning ainult õlgadele pandi väike froteerätik. Seejärel astus ligi üks tütarlaps, käes pritsipudel. Kõigepealt pihustati juustele natuke vett, seejärel haaras tüdruk shampoonipudeli ja pani märjutatud juustele natuke shampooni. Seejärel niisutas ta järgmise osa juukseid ja kandis shampooni sinna edasi. Ja nii kuniks kogu pea oli täiesti shampoonitatud. H. oli alguses ikka totaalses paanikas, mis tema juustega tehakse. Peale esimest shampoonitamist tõmbas juustepesija oma kätega nii palju vahtu ära kui kätte sai ja võttis järgmise shampooni ning kogu pesuprotseduur hakkas otsast pihta. Peale seda viis ta jälle suurema vahu ära ja asus peamassaazhi tegema. Ütleme ausalt, et sellel hetkel oleksin ma ise tahtnud seal tooli peal istuda. Kõik see võttis aega ikka tublisti üle poole tunni. Siis kupatati H. taharuumi. Kindluse mõttes läksin ma temaga kaasa. Seal pidi ta ennast selili nahast massaazhilauale sättima ja pea augulaadsesse kohta peatoele panema - läks shampooni mahaloputamiseks. Taaskord väike massaazh, väike palsam, väike loputus. Tagumine ruum muidu oli selline üsna kopitanud ja kole aga peapesemine Hiina moodi jättis ikka päris vinge mulje.

Foto sellest tagumisest ruumist:

Tagasi juuksurisalongis pandi H istuma järgmise tooli peale ning ligi astus Master ise ehk siis Juuksur. Selline meessoost, hiphoppari teksad rebadel, juuksed üles geelitatud, loomulikult väike vahulokk ja juuksevärv peas. Nüüd läks tõeliseks showks. Mul vist vajus vahepeal suu päris ammuli aga seda on väga raske kirjeldada, kuidas see töö käis. Kui võrrelda seda tööd showbaarmeni omaga, siis ehk on võimalik mingit ettekujutust saada. Igatahes käärid lendasid peos edasi-tagasi, kamm käis ka sellise professionaalsusega... ma olin üsnagi sõnatu. Kusjuures ma olen juuksurite köögipoolega üsnagi kursis aga midagi sellist ei ole ma küll varem näinud. Kogu lõikus tehti kääridega ja lõpus lasti masinaga kuklapealne osa üle. Tulemus oli VÄGA hea. See oli ainus kord Hiinas, kus me tundsime, et nüüd tuleb jootraha anda. Ja Master ei olnud sugugi solvunud selle üle, naeratas ja ehk kasutas seda raha asjalikult.

Edasi oli meil plaan astuda läbi mingist toidupoest, et osta kohvi (hotellides on kõikides tubades veekeetjad). Kuna olime eelnevalt igasugust träna kokku ostnud, siis H jäi poe ukse taha ja mina plaanisin teha kiire ringi kohalikele mõeldud pisikeses poekeses. Kiire ring lõppes veinivaliku juures, sealt ma enam edasi ei saanud. Leidsin fantastiliste hindadega Hiina veinid. Täiest ehe Hiina variant Cabernet´st, aastast 1992 ja hinnaks 35 CNY. Võite 3x mõelda, kas ma ostsin või mitte. Ostsin küll ja mitte vähe. Kusjuures tänaseks olen ka 1995. aasta veini avanud ning see oli niiiiii hea.

Samas kandis oli ka väike lemmikloomapood:

Hotelli läksime jalgsi, see ei olnudki nii kaugel kui taksoga sõites tundus.

Pildil öine Sanya.

Kuna päeval olime toitunud McDonaldsis, siis otsustasime teha taas korraliku Hiina õhtusöögi. Läksime taas randa ning valisime järjekordse koha einestamiseks. Seekord aga läksime tõsiselt alt oma valikuga. Tegemist oli mingi nn barbeque kohaga ning kuna nende nimes oli sees inglisekeelne sõna, siis võeti raha ka vastavalt sellele. Portsjonid olid kah väikesed ja teenindus niru. Ühesõnaga oli pettumus suur. Tolgendasime veel natuke rannas ringi ning otsustasime seejärel une kasuks.
Ahjaa öisel tunnil otsustasin üksinda shopingule minna. Lugesin H-le sõnad peale, et kui ma tunni aja jooksul välja ei ilmu, siis tekitagu paanikat ja läksin. Üksik blondiin ehmatas isegi taksojuhid ära, mitte keegi ei üritanud mulle oma teenuseid pähe määrida (kusjuures muidu olid nad ikka üsna agressiivsed). Kõigepealt avastasin, et ka väga hilisel kellaajal oli pagaripood veel lahti. Ostsin sealt hommikusöögiks värsked saiad-koogid, seejärel tahtsin edasi minna tänavakaubitsejate juurde, et mandariine osta. Aga sinna ma ei jõudnudki, sest avastasin tõeliselt suure toidupoe meie hotelli lähedalt ja varustasin meid puuviljade, jogurtite jms eluks vajalikuga. Värskeid kooke süües ja kohvi juues muutus elu taas ilusaks.