Guangzhou-Tallinn

Hommik oli varajane. Tavapäraselt oli meil ilma hommikusöögita pakett aga sellisel kellaajal ei huvitanud see söök ka mind eriti.
Pakkisime asjad ja vinnasime asjad respasse. Seal oli ees üks eriti närviline vene tüüp, kes üritas teha check out´i. Loomulikult oli vaja eelnevalt toateenijal tuba üle kontrollida jne aga tüübil oli 1 h pärast lennuk väljumas. Kõige tipuks leidis toateenija tema mobla hotellitoast. Venelane seletas täiesti korralikus inglise keeles, et ta tuleb nädala pärast tagasi ja siis võtab oma mobiiltelefoni ja tal on kiire jne. Tütarlaps letis ei saanud mitte muffigi aru. Ja seda hullem segadus saabus kui venelane lihtsalt mingil hetkel haaras oma asjad ja jooksis maja ees ootava auto peale. Me siis seletasime väääga aeglaselt, et noormees tuleb tagasi nädala pärast aga päris aru teenindaja vist ei saanudki. Ega meilgi see check out kiiremini läinud aga õnneks meil nii kiire ka polnud.
Bussi peale otsustasime jalgsi minna ja see oli päris põnev teekond. Ümberringi asuvate nn näitusmüügihallide ees elavad kodutud olid just parasjagu ärkamas. Väike tekike külje all ja teine tekike peal, mõni magas, mõni juba ringutas, mõni tegi hommikuvõimlemist. Samas kuritegelikud nad välja ei paistnud.
Raudteejaama lähedal asuvas bussipeatuses saime kohe bussi peale ja peatselt olimegi lennujaamas.
Seisime check in´i järjekorda ja järsku kuulsin enda selja taga eesti keelt. Tervitused meie reisikaaslastele, igavesti tore oli tagasi lennata. Seda ka muidugi, et lennuki väljumine Guangzhoust hilines ja kohvi maksis sealses lennujaamas 90 eeku.
Helsingisse jõudsime peaaegu õigeaegselt ja Aero lennukid olid justkui vahepeal suuremaks veninud.
Tervitused ka Eesti tollile, kes meid kinni nabis. Oma olemasolu tuleb ikka õigustada. Eriti kui esitatakse küsimusi, kas teil on ikka Eestist ostetud fotokaamera kotis. Isegi kui ei oleks olnud Eestist ostetud, siis pakendit jms ei olnud ju.
Aga kokkuvõttes võib öelda, et väga suur osa Hiinast jäi veel nägemata, seega plaanin ma selle tee millalgi uuesti jalge alla võtta.

Sanya-Guangzhou

Hommik oli tavapärases rütmis - voodis saiakesed ja kohvi, peale seda hakkasime asju pakkima. Lootsin, et ehk saan check out´i aega venitada kella 15ni ning läksin seda ka administraatori juurde uurima. Loomulikult ei osanud ta inglise keelt ja samuti ei osanud ta vist ka hiina keeles lugeda. Igatahes läksid kõik minu ponnistused luhta, sest admini meelest oli minu soov pikendada hotellis viibimist 3 öö võrra. Lõpuks lõin ma käega, no kaua sa võitled tuuleveskitega. See aga tähendas meile asjade hoiuruumi panemist ning alles siis randa minemist. Rannas on tore olla küll aga ikkagi satub liiva kõikjale ning dushe seal polnud. Seega tegime oma arust kavala nipi, kui rannas lebotamisest siiber sai, siis kobisime hotelli basseini üle. Õnneks ei olnud see tapvalt kloorise veega ja ma ei näinud ka kogu seal hotellis viibimise aja jooksul kedagi kunagi seal ujumas. Nii, et nautisime veel viimaseid hetki privaatbasseini.
Lennukipiletid Guangzhousse olid tavapäraselt hilisõhtuseks ajaks ostetud, seega jäi meil veel piisavalt aega üle, et sõita linna shoppama. Loomulikult bussiga :)
Õhtul tegime veel viimase korraliku hiina lõuna rannas. Ja siis haarasime oma kotid (üks kottidest oli nii raske, et portjee ei suutnud seda nihutadagi) ning suundusime taksot otsima. Nojah see ei olnud eriline otsimine, nii kui uksest välja saime oli üks takso kohe meil kõrval. Muidugi läks kauplemiseks ja korra ka juba takso juurest lahkumiseks jne. Tavapärane kino. Aga noormees siiski otsustas meid peale võtta minu pakutud hinna eest ning sõitsime mingis suunas. Kuna tundus olevat väga algaja taksojuht, siis ta pidevalt küsis üle, et kas ikka lennujaama. Ma muidugi noogutasin aga endal näris hirm sisikonda, sest ma ei kujutanud üldse ettegi, kus see lennujaam asub. Jõudsime ju Sanyasse bussiga. H istus esiistmel ning mingil hetkel märkas ta lennujaama viita, see rahustas meid veidi. Ja kui mõne hetke pärast küsis juht meilt, et kas nüüd paremale, siis meie muidugi hästi teadjate nägudega noogutasime.
Lennujaama ette jõudes oli taksomeeter tiksunud ette TÄPSELT minu pakutud summa. Oeh, et ka üks kord läks hästi. H korjas rahakotist hunniku peenraha välja ja tasus juhile ning asusime juba lahkuma, kui juht jooksis järgi, kuna olime kogemata veel vähem maksnud. Seal on ka peenraha paberrahana ning kui hoolikalt ei vaata, siis võid kogemata jüääni pähe anda hoopiski väiksema raha.
WC oli Sanya siselendude lennujaamas kohutav, lennuki peale minnes loomulikult trügiti jne. Mitte miskit ei olnud muutunud.
Guangzhous oli meil plaan viia oma suur pagas hoidu ning sõita lennujaamabussiga raudteejaama lähistele hotelli (olin seal eelnevalt kohad broneerinud). Oleks ma vaid ette teadnud, et Guangzhou lennujaam sureb ööseks välja, siis oleksin broneerinud kohad lennujaama hotelli. Avastasime ennast siis peale keskööd suurte kottidega lennujaama eest.
Sellisel kellaajal olid ennast välja ajanud ka libataksod ning me olime neile piisavalt magus märklaud, seega kuulsime jutte, et bussid enam ei sõida ja nad on meie parimad sõbrad jne. Lõpuks saime ikka bussi peale ja sõitsime raudteejaama. H muidugi pabistas täiega ja kujutas endale ette öisel ajal Balti jaama ümbruses jalutamist. Otsustasime, et hoolimata sellest, et hotellini oli vähem kui 1 km, võtame takso.
Nii, kui raudteejaama juures bussist välja saime, olime sisse piiratud - seal oli igasuguseid piirajaid, valdavalt aga öömaja pakkujad ja taksojuhid. Asusime diskuteerima kahe taksojuhiga oma edasise transpordi teemal ning jõudsime ühega neist kokkuleppele. Hmm see kokkulepe oli ka Eesti mõistes kallis aga vaadates enda ümber ringi, siis olime valmis kõigeks, et turvaliselt hotelli jõuda. Takso oli ka lahe, vaheseinaga. Mind suruti taha ja H istus juhi kõrvale. Sain ettekujutuse sellest, kuidas politseiauto kompkas istuda on.
Hotellis oli kõik juba valmis aga eelnevalt pidime täitma registreerimiskaardid, kus kõige olulisem küsimus oli TEIE KODUNE AADRESS. Ma küsisin tütarlapselt letis, et kas ta kavatseb mulle külla tulla aga ta ei saanud sellest aru. Kusjuures ma kujutan ette, mis lahedaid aadresse nende andmebaasis on, näiteks Mine metsa tn 3, Keri Kuu Peale linn jne.
Tuba oli täiesti ok, mitte just kõige värskem aga ilma putukateta ja puhas. Magamisaega oli napilt, seega head ööd.

Sanya

Hommik algas saiakeste ja kohviga. Peale seda randa. Hakkas tekkima juba väike rutiin. Puhkus ikkagi. Pärastlõunaks plaanisin Yalong Bay külastamise. Ehk siis teine populaarne hotellide piirkond, kus on valdavalt 4-5 tärni hotellid. Asukoht on tal Sanyast eemal, nii et lugesin jälle Lonely Planetit ja otsustasin bussiga liiklemise kasuks. Võib öelda, et lollakatel vahest veab roppu moodi. Nimelt lugesin, et Yalong Baysse viib kahekordne buss ja väidetavalt pidi see ka meie hotellist mööda sõitma, kuid me ei olnud seda bussi kordagi näinud. Ja just siis kui meil oli plaanis Yalong Bay´sse minna, sattus see buss meile jalgu. Jõudsime vaevalt bussipeatusesse kui esimene buss oligi kohe see kõige õigem. Pilet oli odav (ausalt ei mäleta täpset summat), vaated olid võrratud, ainult, et teine korrus oli lahtine ja juuuuube tuuline. Yalong Bay on T-kujuline koht, ehk siis kõigepealt sõidab buss paremale lõpuni (LOE: uue hotelli ehitusplatsini) ja siis sõidab tagasi keskringini ning sealt läheb edasi vasakpoolsete hotellide juurde. Meie muidugi seda ei teadnud. Aga otsast pihta alates, siis kõigepealt on golfiväljak paremat kätt, sealt edasi tuleb Crown Plaza hotell (selles peeti mõned nädalad hiljem Miss World valimised) ja kaubanduskeskus. Ja siis tuleb 5-tärni hotellide paraad, üks uhkem kui teine. Sõitsime bussiga parempoolse osa läbi ja tagasiteel otsustasime ikkagi maha minna. Kuna Lonely Planetist käis läbi ka info, et niisama randa minek on tasuline ja mitte odav, siis valisime oma hotelliks Sheratoni :P Astusime selle juures bussist maha, kõndisime läbi nende suurepärase aia (kõik teenindajad loomulikult teretasid meid) ja jõudsimegi randa. Rand on ilus aga seal puudus see melu, mis on Dadonghais. Puudusid restoranid, niisama jalutajad, ka need tüütud kauplejad puudusid aga tühi olemine oli. Seda enam, et tegemist oli pärastlõunaga, kus enamik sealsete hotellide elanikke lasid leiba luusse.
Peale päris pikka jalutuskäiku rannas jõudsime keskplatsile, seal on natuke vaatamist (kivist kujud) ja loomulikult on see koht, kuhu tuuakse Hiina turiste. See omakorda tähendas mulle poseerimist erinevate pilusilmsete uute sõpradega.

Edasi jalutasime asfaltteed pidi, eesmärgiks jõuda Underwater Worldi. Ega muud huvi eriti olnudki, kui see koht üle tshekata. Ajaliselt jõudsime täpselt sulgemise ajaks, hindu vaadates ei olnud sellest muidugi suurt kahju ja pealegi hakkas vihma sadama. Kusjuures mulle tundub, et Yalong Bayd ümbritsevad mäed kohe tõmbavad vett alla, sest meie rannast vaadates tundus mitmelgi päeval just sealkandis sadavat, sel ajal kui meie mõnusalt päikest võtsime.

Kuna meie uudishimu oli rahuldatud, siis otsustasime võtta suuna Sanya kesklinna suunas. Variante oli 2: takso või mingi buss (kahekordne buss selleks ajaks enam ei sõitnud). Sealsed taksojuhid olid eriti pealetükkivad tüübid, seega kaldus minu sümpaatia bussidele. Leidsingi ühe väiksemat sorti bussi, kus oli mingi number peal ja otsustasin õnne proovida. Käed ja jalad abiks ning istekohad kesklinna suunas olid olematu raha eest tagatud. See buss oli vabagraafiku alusel liikuv buss, seega enne me ei väljunud kui buss oli rahvast pungil (kuna tegemist oli kohalikele mõeldud, siis oli see lubatud, turistibussidesse lubatakse ainult istekohtade jagu inimesi). Kesklinnas läksime suvalises kohas maha ja jalutasime jõe äärt pidi niisama edasi. Mingil hetkel hakkas kõht oma igaõhtust pidusööki nõudma ja otsustasime seekord kohalike söögikoha kasuks. Ehk siis suht viisaka välimusega aga meie mõistes ikkagi sööklat meenutav koht. Seal oli mingi inglise keelt purssiv tüüp, kes vaatas, et nüüd kukkus talle kuldkala pihku ja üritas meile söögiks pähe määrida akvaariumis hulpivat elusat kala. Hinnad olid muidugi turistihinnad. Ja meie suud vajusid järjest rohkem ammuli. 50 USD / kg on ikka valus hind. Lõpuks jõudsime onkliga diskuteerimisel nii kaugele, et valisime need kõikse ehtsamad hiina road ja jätsime ta kala ellu. Menüüd selles kohas polnud, olid seina peal mingised udused pildid ja hinnad. Näitasime siis näpuga erinevatele asjadele, teadmata mida need sisaldavad aga katse-eksitusmeetod ongi ju kõige lahedam. Mingi olluse puhul onkel teatas, et see on dog meat aga võis olla ka frog meat, hiinlaste inglise keel... Kui see asi lauale toodi, siis oli üsna naljakas. Seal hulpisid mõned tailihatükid ja siis ülejäänu oli selline õhuline praetud hästi rasvane ollus. Aga see oli väga popp toit, ümberringi kõik hiinlased võtsid seda. Kokkuvõttes oli see üks meie reisi odavamaid söögikordi ja ka huvitavamaid, sest sõime krt-teab-mida. Peale seda võtsime suuna kodu poole, täis kõhuga ei jaksa ju niisama ringi tatsata.

Ja kuna olime juba bussisõidu maitse suhu saanud, siis sõitsime bussiga. Linnaliinibuss Sanyas maksab 1 CNY per nägu ja raha tuleb panna bussijuhi juures asuvasse metallpurki. Ei mingit kauplemist, kui linna tunned, siis väga soodne ja hea võimalus ringi liikuda. Bussid olid täiesti puhtad ja meie liikumisaegadel ka suhteliselt tühjad.
Ees ootas meie viimane öö Linda Seaview hotellis.

Sanya

Kõvade vooditega hakkab juba tasapisi harjuma. Ja lõpuks ometi sai hommikul kaua magada. Esimese asjana otsustasime minna hommikusööki otsima (hotelli hinnas seda polnud ja hotelli söök eriti ei peibutanud). Niimoodi haarasimegi päevitamiseks vajalikud asjad kaasa ja asusime otsingutele. Üsna meie hotelli lähedalt leidsime tõeliselt laheda koha. Tänavalt vaadates ei paistagi midagi eriti vinget (kohvilõhn ehk peibutab) aga astudes edasi leidsime megalaheda sisehoovi, kus olid pehmed diivanid, palju suuri kaisukarusid ja selline lahe atmosfäär. Ja kohvi oli vähemalt 10 erinevat valikut, mmmm see oli tõeline hommikukohvitamise koht (tundus valgete inimeste seas nii populaarne olevat, et püsikliendid ei pidanud oma soove esitamagi). Toitu sai Euroopa malli järgi ehk siis natukene aga kõhud saime täis. Maksime muidugi ka Euroopa moodi, ligi 100 eeku. Edasi seadsime sammud randa. Kui juba eelmisel õhtul kuulsime idanaabreid kõikjal, siis päeval oli venelaste pealetung täiesti totaalne. Rannas oli raske leida vaiksemat kohta, sest kui just venelased ise ei kisanud, siis tuli krabisevatest kõlaritest naabrite muusikat ja see ei mõjunud minu kõrvadele just kuigi hästi. Suutsime siiski leida rannariba, kus kunagi oli tegeletud paatide jms vee peal püsivate atraktsioonide rentimisega. Õnneks oli see putka ennast kinni pannud ning randa oli jäänud ainus ilma rannatoolideta koht, mis turiste eriti ei peibutanud. Soe liiv, täiesti ujutav vesi - see ongi puhkus. Praadisime ennast mõned tublid tunnid ja peale seda otsustasime hotellist läbi hüpata ning linna shopingule minna.

Rannas oli hästi popp ennast lasta fotograafidel pildistada. Käis seal nii pruutpaare kui ka niisama mesinädalatel viibivaid kodanikke. Igatahes täitsa lahe oli vaadata tõsimeelset poseerimiste sarja.
Kesklinna sõitsime taksoga, loomulikult tuli jälle kaubelda aga ma muutusin iga päevaga järjest nahhaalsemaks ja teadsin juba ka hindasid, seega ei õnnestunud meie seekordsel taksojuhil miskit lisaks teenida. Autost välja astudes ta veel lootis, et ehk... aga me olime järeleandmatud ja nii ta oma rahast ilma jäi. Eks järgmised valged tobukesed maksid selle eest topelt. Kohe bussijaama kõrval on 1 suur kaubanduskeskus ja selle me endale sihiks võtsimegi. Peale väikseid oste avastasime, et peaks minema raha vahetama. Sinna sõites jäi tee peal China Bank silma ning otsustasime sealt läbi astuda. Väike paberimajandus jne nagu tavaliselt kuni hetkeni kui paluti passi näha. H. sirutas oma passi teenindajale ja teiselt poolt vaatas vastu tõsine hämmeldus. Mis asi see E-stonia on? Küsiti kas me teame Eesti nimetust hiina keeles, loomulikult olin ma oma targad paberid hotelli jätnud ja tollel hetkel valitses selle koha pealt peas täielik tühjus. Kui muidu ei saa, siis Internet on ikka abiks, ainult et hiinlased pole just kõige osavamad googeldajad. Peale pooletunnist Estonia otsimist tehti passist koopia ja lasti meid tulema aga pangatöötajad otsivad ehk siiamaani selle salapärase riigi jälgi. Pangas asjatamine oli nii väsitav, et otsustasime oma sammud hotelli poole seada. Kuna peatänaval kõndimine oli igav, siis mõtlesin, et ehk vaataks paralleeltänavasse. Mnjah sellest kõrvaltänavast sai minu lemmiktänav, sest see oli tõeliselt ehe HIINA tänav.

Kui Hiinas ei oleks nii palju koristajaid, siis nad tõenäoliselt upuksid prügi sisse. Siit siis koristamise stiilinäide.

Väikesed majad, avatud uksed, palju inimesi siblimas - ühesõnaga selline tõsine Hiina melu. Ja mis kõige lahedam, sellel tänaval oli tõsiselt palju juuksurisalonge. Kuna H. oli just vingunud, et tal on juuksed nii pikad ja ta ei saa päikest võtta (pärast on valge rant näha), siis lihtsalt lükkasin ta ühte vähe edevamasse kohta sisse ja ütlesin, et läheb lõikuseks.

Selline salong siis:

Hinnaks küsis juuksuripoiss 15 CNY. See hind tegi meile tõeliselt nalja ja ekstreemüritus läks lahti. Mina istusin nahkdiivanile ja vaatasin kogu pulli kõrvalt. H. pandi juuksuritooli istuma ning ainult õlgadele pandi väike froteerätik. Seejärel astus ligi üks tütarlaps, käes pritsipudel. Kõigepealt pihustati juustele natuke vett, seejärel haaras tüdruk shampoonipudeli ja pani märjutatud juustele natuke shampooni. Seejärel niisutas ta järgmise osa juukseid ja kandis shampooni sinna edasi. Ja nii kuniks kogu pea oli täiesti shampoonitatud. H. oli alguses ikka totaalses paanikas, mis tema juustega tehakse. Peale esimest shampoonitamist tõmbas juustepesija oma kätega nii palju vahtu ära kui kätte sai ja võttis järgmise shampooni ning kogu pesuprotseduur hakkas otsast pihta. Peale seda viis ta jälle suurema vahu ära ja asus peamassaazhi tegema. Ütleme ausalt, et sellel hetkel oleksin ma ise tahtnud seal tooli peal istuda. Kõik see võttis aega ikka tublisti üle poole tunni. Siis kupatati H. taharuumi. Kindluse mõttes läksin ma temaga kaasa. Seal pidi ta ennast selili nahast massaazhilauale sättima ja pea augulaadsesse kohta peatoele panema - läks shampooni mahaloputamiseks. Taaskord väike massaazh, väike palsam, väike loputus. Tagumine ruum muidu oli selline üsna kopitanud ja kole aga peapesemine Hiina moodi jättis ikka päris vinge mulje.

Foto sellest tagumisest ruumist:

Tagasi juuksurisalongis pandi H istuma järgmise tooli peale ning ligi astus Master ise ehk siis Juuksur. Selline meessoost, hiphoppari teksad rebadel, juuksed üles geelitatud, loomulikult väike vahulokk ja juuksevärv peas. Nüüd läks tõeliseks showks. Mul vist vajus vahepeal suu päris ammuli aga seda on väga raske kirjeldada, kuidas see töö käis. Kui võrrelda seda tööd showbaarmeni omaga, siis ehk on võimalik mingit ettekujutust saada. Igatahes käärid lendasid peos edasi-tagasi, kamm käis ka sellise professionaalsusega... ma olin üsnagi sõnatu. Kusjuures ma olen juuksurite köögipoolega üsnagi kursis aga midagi sellist ei ole ma küll varem näinud. Kogu lõikus tehti kääridega ja lõpus lasti masinaga kuklapealne osa üle. Tulemus oli VÄGA hea. See oli ainus kord Hiinas, kus me tundsime, et nüüd tuleb jootraha anda. Ja Master ei olnud sugugi solvunud selle üle, naeratas ja ehk kasutas seda raha asjalikult.

Edasi oli meil plaan astuda läbi mingist toidupoest, et osta kohvi (hotellides on kõikides tubades veekeetjad). Kuna olime eelnevalt igasugust träna kokku ostnud, siis H jäi poe ukse taha ja mina plaanisin teha kiire ringi kohalikele mõeldud pisikeses poekeses. Kiire ring lõppes veinivaliku juures, sealt ma enam edasi ei saanud. Leidsin fantastiliste hindadega Hiina veinid. Täiest ehe Hiina variant Cabernet´st, aastast 1992 ja hinnaks 35 CNY. Võite 3x mõelda, kas ma ostsin või mitte. Ostsin küll ja mitte vähe. Kusjuures tänaseks olen ka 1995. aasta veini avanud ning see oli niiiiii hea.

Samas kandis oli ka väike lemmikloomapood:

Hotelli läksime jalgsi, see ei olnudki nii kaugel kui taksoga sõites tundus.

Pildil öine Sanya.

Kuna päeval olime toitunud McDonaldsis, siis otsustasime teha taas korraliku Hiina õhtusöögi. Läksime taas randa ning valisime järjekordse koha einestamiseks. Seekord aga läksime tõsiselt alt oma valikuga. Tegemist oli mingi nn barbeque kohaga ning kuna nende nimes oli sees inglisekeelne sõna, siis võeti raha ka vastavalt sellele. Portsjonid olid kah väikesed ja teenindus niru. Ühesõnaga oli pettumus suur. Tolgendasime veel natuke rannas ringi ning otsustasime seejärel une kasuks.
Ahjaa öisel tunnil otsustasin üksinda shopingule minna. Lugesin H-le sõnad peale, et kui ma tunni aja jooksul välja ei ilmu, siis tekitagu paanikat ja läksin. Üksik blondiin ehmatas isegi taksojuhid ära, mitte keegi ei üritanud mulle oma teenuseid pähe määrida (kusjuures muidu olid nad ikka üsna agressiivsed). Kõigepealt avastasin, et ka väga hilisel kellaajal oli pagaripood veel lahti. Ostsin sealt hommikusöögiks värsked saiad-koogid, seejärel tahtsin edasi minna tänavakaubitsejate juurde, et mandariine osta. Aga sinna ma ei jõudnudki, sest avastasin tõeliselt suure toidupoe meie hotelli lähedalt ja varustasin meid puuviljade, jogurtite jms eluks vajalikuga. Värskeid kooke süües ja kohvi juues muutus elu taas ilusaks.

Haikou-Sanya

Haikou jättis imeliku mulje. Senimaani olime liikunud suuuurtes, valgustatud, alati liikumises olevates linnades. Ja nüüd siis järsku sattusime justkui provintsi. Lennujaamabussiga loksusime auklikku maanteed mööda kesklinna suunas, tänavavalgustus oli äärelinnas olematu, silmnähtavalt oli tegemist vaese piirkonnaga. Buss keeras kesklinnas mingisse koledasse sisehoovi ja olimegi kohal. Mis siis ikka, haarasime oma kotid (kusjuures Hiinas märgistatakse alati sinu pagas, mis pannakse pagasiruumi ning selle kätte saamiseks tuleb ette näidata õige numbrikombinatsiooniga tshekikonts) ja läksime tagasi tänavale. Seal loomulikult ootas meid taksoderivi. Üritasin siis ühe taskojuhiga diili teha, et tema viib meid hotelli ära ja mina maksan 10 CNY. Taksojuht ei saanud mitte kui midagi aru aga täiesti juhuslikult astus ligi mingi hiinlane, kes suutis inglise keelt purssida ja saime siis kokkuleppele, et taksojuht paneb taksomeetri käima ja maksame vastavalt sellele. Viskasime oma kodinad auto peale ja asusime teele. Õnneks olin ma omandanud Haikou linnakaardi ja peale teist ringi ümber linnapargi hakkasin ma näpuga järge ajama, et kuhu minek. Sellel taksojuhil oli plaan meilt kõvasti pappi välja pigistada "väikeste" ringitamistega. Peale seda kui ma kaardiga natuke vehkisin ja me eesti keeles elavalt arutasime, et mis tänavaid pidi me sõidame, muutus trajektor oluliselt sirgemaks. Minu arusaamist mööda pidime me juba üsna hotelli lähedal olema, kui järsku sattusime kottpimedasse ehitusplatsile. Jõudsin juba mõelda, et kus mu dokumendid ja raha on... fotokast jms olin valmis vabatahtlikult loobuma. Aga õnneks olime täiesti õiges kohas, lihtsalt endine kõdurajoon oli maha tõmmatud ja sinna ehitati uusi ning ilusaid majasid asemele, kuid kõike korraga ei jõua ja niisiis pidime oma hotellini jõudma läbi ehitusplatsi. Hotellis meid juba oodati. Selleks, et vastu võtta kahte inimest, oli tööl 3 inimest. Hotell iseenesest oli väga ilus ja mis põhiline - puhas ja ilma prussakateta. Ööbimise eest maksime 230 CNY ja see hind sisaldas ka hommikusööki. Tuba oli tõeliselt ilus, voodi jätkuvalt kõva. Lisaks veel oli hotellis olemas välibassein, mis jäi minu poolt küll proovimata aga selle raha eest oli hotelli väga palju.
Lisaüllatusena tuli aga hommikusöök - see oli kuninglik. Peekon, praemuna, erinevad vorstikesed, saiakesi meeletu valik, puuviljad jne. Peale sööki vaatasin hotellitoa kõik broshüürid läbi ja tegime otsuse, et alguses teeme kiire ringi linnale peale ja siis millalgi sõidame bussiga Sanyasse. Check outi tehes mätsis mingi hotellitöötaja ennast meile ligi ja üritas meile selgeks teha, et bussisõit Sanyasse on lollus ja pakkus meile taksot sinna. Ma arvasin, et tahaks ikka eksootikat tunda ja bussiga sõita aga tädi ei jätnud meid kuidagi rahule. Lõpuks võtsin tädi telefoninumbri ja lubasin talle tagasi helistada, kui ma olen linnatuuriga lõpetanud. Palusime endale ka takso tellida ja vahetasime veel natuke raha ning jäime taksot ootama. Peale 20 minutit ootamist katkes minu kannatus ja kui ma läksin uurima, et kuhu takso jäi, teatati mulle, et vabandust, taksojuht läks sööma. Seal siis olid kindlad diilid, et kes millist hotelli teenindab. Veel 10 minutit ootamist ja takso ilmuski kohale. Otsustasime kõik asjad hotellist kaasa võtta, et ei peaks enne Sanyasse sõitmist enam hakkama kottide pärast teise linnaotsa sõitma. Taksojuhile näitasin näpuga linnakaardil suurt ringi s.t lasime endale teha linnaekskursiooni. Lõpuks lasime ennast kesklinnas ühe hotelli juurde viia ja ma lootsin, et ehk saame oma suure koti sinna jätta ning ise linna peal ringi hängida. Kuid see ei läinud mitte läbi. Ja kui ka teisest hotellist meid pikalt saadeti, siis otsustasime, et sõidame kohe Sanyasse ära. Aga milline bussijaam Sanyasse viib - selles oli küsimus. Nimelt väitsid kõik allikad erinevaid kohti - LP, tädi hotellis ja hotellibroshüür siis. Otsustasin alustada lähimast bussijaamast ning võtsime esimese takso (taksomeeter pandi lausa käima peale seda kui ma vastu taksomeetrit koputasin ja pühalikult köhatasin) ning sõitsime bussijaama (hetkel ei mäleta mis bussijaam see siis oli). Igatahes sattusime mingisse kivimajja, kus olid suvaliselt õõnestatud sissepääsud, akendel puudusid klaasid ja info oli puhtalt kantoni keeles. Istutasin H. asjadega ühte vaiksemasse nurka maha ja läksin kassasse asja uurima. LP, sõnaraamatu ja käte-jalgadega suutsin tädile ennast arusaadavaks teha ja sain teada, et sellest bussijaamast küll Sanyasse bussi ei lähe. Küll aga oli see tädi nii lahke, et kirjutas mulle paberi peale teksti kuhu minna ja kuidas minna jne. Astusime siis sellest bussijaamast välja ja sattusime ühe naistaksojuhi haardesse. Näitasin talle paberit, et kuhu vaja minna, tädi noogutas, aitas meie asjad auto peale tõsta ja asusime teele. Kummaline oli see, et taksomeetrit juht ei puutunud aga mingil hetkel hakkasid seal numbrid meeletu kiirusega edasi liikuma (tagantjärgi mõeldes saime aru, et ta jättis eelmise kliendi sõidu meile ette, Hiinas on esimesed 2-3 km kindla tariifiga ja sealt edasi hakkad maksma eraldi summat läbisõidu pealt). Samas ei maksnud see taksosõit meie mõistes mitte kui midagi, nii et tädil oli lihtsalt hea päev. Selles õiges bussijaamas (LP info oli kõige õigem) suutsin ma lausa orienteeruda õige kassa ette ja osta 2 piletit konditsioneeriga kiirbussi. Buss pidi väljuma 30 minuti pärast ja see oli täiesti välja müüdud (meil olid kohad bussi lõpus selle viimase pika pingi keskel). Kuna minu kõrvale akna alla pidi pugema üks Hiina naine koos lapsega, siis pakkusime neile vahetust, et me kolime akna alla ja nemad saavad istuda keskel. Selle vahetuse tänuks pakuti meile oma kodus kasvatud mandariine (no ei ole arusaamiseks vaja meeletut keeleoskust). Bussisõit ei olnud midagi märkimisväärset. Ainus üllatus oli see, et Hainanil ei küsitud maanteemaksu ja liiklus oli väga rahulik (seal julgeks vabalt rendiautoga ringi sõita). Tukkumine ja maastiku vaatamine käisid käsikäes ning 3-4 tunni pärast olimegi juba Sanyas. Sanya bussijaamas võtsid meid vastu nn mustad taksod, giidid jms seltskond, kes tervitasid meid kantoni-vene-inglise miksitud keeles. Astusime tänavale ja püüdsime kinni ühe liikuva takso (sellistega on enamasti võimalik kõige parem diil saada). Istusime auto peale, taksomeeter pandi käima (ülla-ülla!) ja siis keset kõige pöörasemat liiklust hakkas taksojuht hinda pressima. Ehk siis teatas, et meie sõiduots maksab 25 CNY ja kogu moos. Ega ta inglise keelt rääkinud aga vehkis vastavate rahatähtedega meie nina all ja miskit rääkis hiina keeles juurde ka. Ega vahet olnudki, Eesti rahas oli tegemist ikkagi väga odava sõiduga (just üks päev vaatasin sadamas seisva takso pealt, et meil on 1 km 25 eeku). Hotelli nimi oli ctripis hiinastatud tekst ladina tähtedega, loomulikult oli see üsna arusaamatu minu jaoks. Kohale jõudes olin südamest üllatunud, hotelli nimi oli Linda Seaview (http://hotel.travelchinaguide.com/sanya-hotels/linda-seaview-hotel-sanya-200411060036590328.htm). Kuna minu soov oli olla kindlasti rannas, siis valisin rannahotelli. Ja taksojuht peatas oma auto mitte tänava merepoolses küljes, vaid hoopiski vastaspool. Hmm, esimene mulje oli üsna kahtlane. Hotelli uksest sisenedes võttis meid vastu kuld ja kard ja sära. Ja mitteinglisekeelsed teenindajad. Welcome to China, ma ütlen. Vehkisime siis käte ja jalgadega aga oma toakaardid saime kätte. Tagatisrahaks taheti mingit üsna suurt summat aga kuna meil jüääne eriti polnud, siis pakkusime dollareid. Alguses sai neile antud 200 dollarit, kuid kuna nad olid üsna kahtlevad, siis ma võtsin iseenesestmõistetava liigutusega 100 dollarit tagasi. Ja ega keegi ei julgenud / osanud seda raha ka tagasi küsida.

Selle hotelliga olime otsustanud mitte koonerdada (ikkagi 450 CNY öö, hiljem vaatasin, et letihind oli meie toale 1800 CNY öö). Ja tuppa astudes oli tõesti aru saada, et lisatud oli ka natuke luksust. Kõigepealt siis mullivann avatavate akendega vannitoas (mullivannis olles oli võimalik vaadata läbi magamistoa akna merd). Teise luksusena oli arvuti, väidetavalt ka internetiseeritud. Aga millegi pärast ei suutnud ei mina ega ka hotelli it-töötajad (puhtalt hiinakeelsed vennikesed jällegi) seda arvutit netti ühendada. Aga tegelikult oli see ainult positiivne, sest muidu ma oleksin lolli peaga hakanud tööd tegema. Ühesõnaga kõigepealt tegin kiire vanni (uiiiii kui mõnus oli). Siis lebotasime natuke ja pimedas otsustasime minna söögijahile ja üldse väikese avastusretke teha. Vahepeal käisin ja vaatasin hotelli basseini ka üle, see oli küll suht pisike aga täiesti normaalses konditsioonis koht. Hotellist välja astudes saime kohe kiiresti mitmest asjast aru - esiteks on Dadonghai täis taksosid, kelle püha kohus on "lantida" valgeid rahakotte, teiseks on puuviljad Sanyas ropult kallid (kesklinna toidupoes olid ok hinnad). Suundusime randa ja olime üllatunud rannas asuvatest tõeliselt mõnusatest vabaõhurestodest. Istusime ühte kohta maha ja otsustasime korraliku Hiina õhtusöögi kasuks. Alguses toodi meile iseenesest mõistetavalt venekeelsed menüüd. Kui ma julgesin küsida inglisekeelset menüüd, siis vaadati mulle otsa, et vaauu välismaalane. Naljakas oli veel see, et tellisin makrelli ja seda neil hetkel polnud. Teenindaja tüdruk tuli mulle siis oma vene-inglise-hiina keeles seletama, et makrelli pole. Meie H-ga noogutasime ja ma ütlesin, et seda ei ole. Ja teenindaja noogutas ning ütles puhtas eesti keeles mulle vastu EI OLE.

Edasised päevad õpetasid seda, kuidas valida restorani. Kui enne menüü vaatamist teed ei pakuta, siis on kehv koht. Kui lauad on katmata, siis ei ole ka eriti midagi head oodata. Ja kui on vähe rahvast, siis on ka niru koht.
Ühesõnaga saime selle päeva kiiresti õhtusse. Ja tõeline puhkus oli alanud.

Shenzhen-Haikou

Et siis jõudsime Shenzheni. Minu lootused olid üles ehitatud sellele, et kohapeal on mõni tädi jälle meid ootamas ja sokutab meid kusagile hotelli ära.
Tegelikkus erines väga kõvasti ootustest. Ehk siis sealne lennujaam oli täiesti välja surnud. Hakkasin hotelle läbi helistama. Olin eelnevalt ctripist endale mingi info hotellide telefoninumbrite ja hindadega välja printinud ning lootsin, et suudan neilt ka selle hinna välja pressida. Tänu sellele, et tegemist on vabakaubandustsooniga, suutsin leida neist hotellidest inglisekeelsed kodanikud telefoni otsa, kuid hinna osas olid nad paindumatud. Seega pakuti 700-800 CNY per öö. See ei sobinud meile mitte ja viimases hädas võtsin kätte LP ning helistasin seal mainitud mid range hotelli (Hai Lian Hotel). Hinnaks öeldi 280 CNY ja kohti pidi jaguma. Selle info peale me lausa jooksime lennujaamast välja ning asusime linna suunduvat bussi otsima. Väljasurnud lennujaamas ei olnud see kuigi keeruline ja peatselt istusime bussis ning sõitsime kesklinna suunas.
Shenzheni sõitmine oli põnev, äärelinnas asuvates tehastes käis keset ööd töö. Tehaste kõrval olid ühiselamute piirkonnad (pesu rõdudel kuivamas).
Mida rohkem kesklinna poole, seda kõrgemaks ja uhkemaks muutusid hooned. Mingil hetkel tehti peatus ja ka meie astusime bussist välja (tagantjärgi tarkusena tundub, et siiski liiga vara aga tollel hetkel vahet polnud). Nii, kui buss peatus, sai see ümbritsetud taksodega, kust kargasid taksojuhid välja ja hakkasid sind moosima. Nii sain ka mina endale ühe sabaraku. Kuna senine Hiina kogemus näitas, et eelnevalt tuleb hinnas kokku leppida, siis asusin kauplema. Õnneks oli see takso ennast täpselt keset teed (kolmanda raja peale) parkinud, nii et ma ei pidanud kuigipalju vaeva nägema, et hinda saada 15 CNY peale. Meid viidi hotelli kohale ja sealne tütarlaps juba ootas. Hotelli hind sisaldas isegi hommikusööki.
Kõik oli suhteliselt ilus kuniks jõudsime oma tuppa. Koridori peal olev toateenija avas meile ukse ning tuppa astudes lajatas ta kõigepealt käega seinal ronivale prussakale. Teleka kõrval laual oli suuuuuurelt telefoni number... seda siis juhuks, kui peaksid ennast voodis liiga üksikuna tundma. Vannituba ja voodi kõrval asuv lauake oli täis kuhjatud kondoome (seda muidugi lisaraha eest). Voodi oli tavapäraselt kõva aga väsimus oli liiga suur selleks, et suuremat masendust ronivatest toakaaslastest või pornourkast üleüldse tunda.
Hommikul alustasime varakult, plaan oli bronnida järgmine lennukipilet kusagile (teist ööd samas hotellis ei tahtnud küll veeta) ja külastada selle linna peaaegu ainsat vaatamisväärsust Window of the Worldi.
Kõigepealt läksime hommikusöögile. See oli sama jube nagu tuba. Joodavast oli mingi valge soe ollus ja tee. Söökidest julgesin ma ainult keeksi süüa. Aga ega selle raha eest rohkem saagi.
Järgmise asjana panime oma koti hotelli hoidu, sest plaanisime edasi liikuda alles hilisõhtul.
Küsisin hotellist ka interneti kasutamise võimaluse kohta ning meid saadeti lahkelt kolmandale korrusele. Seal sattusime massaazhisalongi. Mulle anti mingi käevõru ja meid üritati kusagile nurga taha edasi saata. H. sattus selle peale üsnagi paanikasse ja arvas, et peaksime lahkuma. Ma otsustasin siiski tütarlapsele järgneda ning meid juhiti ühe suure ruumi kaugemasse nurka, kus asus arvuti koos kõikide lisadega (webcam, kõlarid jms).
Peagi toodi meile ka klaasidega jääteed ja hoolimata hiinakeelsest teenindusest olid kõik väga õnnelikud (kogu nali maksis kokku 5 CNY/tund aega).
Mina suundusin ctripi avastama ehk siis meie plaan oli edasi lennata Hainani saarele.
Kindel eesmärk oli teha üks korralik rannapuhkus Sanyas aga kuna lennukipiletid sinna olid üsna kallid, siis otsustasime lennata Haikousse, seal ööbida ning järgmisel päeval bussiga Sanyasse edasi sõita.
Supersoodsad lennukipiletihinnad, millega olin üleeelmisel õhtul Guilinis arvestanud, olid vahepeal oluliselt kallimaks muutunud. Aga mis teha, ise olin loll, et kohe ära ei bronninud. Nüüd siis bronnisin Shangdong Airwaysiga lennu Shenzhen-Haikou ja ka 12ndaks Shenzhen Airwaysiga Sanya-Guangzhou. Samuti otsustasin, et hotellide osas enam ei riski ning teen kõik bronnid varakult ära.
Haikous valisin hotelli Hiina mõistes lennujaama lähistel, kuigi tegelikkuses läks teisiti aga sellest edaspidi.
Sanya hotelli bronnimine oli kõige keerulisem. Need hotellid, mis meeldisid, olid täis bronnitud. Teiste hotellide osas oli aga raske mingit otsust langetada. Kuna plaan oli kindlasti olla Dadonghai rannas, siis tegingi lõpuks suhteliselt suvaliselt ühes keskmiselt kallimas hotellis bronni ära (Linda Seaview Hotel) ja ka sellest edaspidi täpsemalt. Samuti bronnisin ära viimase öö Guangzhous.
Peale seda asusime lähima metroojaama otsingutele. Suutsime taas olla Beata Ganad ja lootusetult ringi joosta. Probleemi tekitas meie hotelli lähedal asuva ristmiku remont, mis tähendas seda, et seal puudus jalakäijate ülekäik ja see ajas minu viimasegi orienteerumisvaistu täiesti paigast ära. Lõpuks leidsime siiski õige koha üles ja enne rongisõitu lubasime endale üle pika aja midagi kodust - leidsime nimelt mõnusa coffeeshopi maa-alusest kaubanduskeskusest enne metroojaama. Võtsime sealt kohvi ja sõõrikud, super teenindus ja väga head saiakesed, kohvi lõhna ei mäletanudki enam. Kohalike mõistes oli see muidugi kallis koht (kokku läks 50-60 CNY, täpselt ei mäleta).
Peale seda istusime metroorongi peale ja sõitsime lõpp-peatusesse, ehk siis Window of the Worldi. Juba rongis tshekkasin välja kohalikud turistid, kellele sappa võtta, kui rongilt mahaminek. Ja nii siis oligi, võtsime ühele noorpaarile sappa ja kõndisime üsna muretult ühe väljapääsu suunas. Kõik oli ilus kuni hetkeni, mil need noored otsustasid minna wc-sse. Edasi läksime oma mõistusega. Ehk siis väljusime loomulikult kõige kaugemas otsas Window of the Worldi poolt vaadatuna (see oli vist Murphy seadus jälle).
Window of the Worldi kassade juurde jõudsime selle noorpaariga samaaegselt ja nad olid üsna üllatunud meid seal nähes. Pilet 120 CNY per nägu.
Enne piletikontrolli on suur plats purskkaevudega, kus oli palju-palju imetlejaid, turiste jne.

Hiina lapsed poseeerimas.

Mina jälle populaarsena.

Peale piletikotrolli satud sellisesse suurde vabaõhusaali. See gloobus on lava, mis avatakse showde ajaks.

Ja siis hakkas tulema maailmakuulsaid kujusid, hooneid, ehitisi jne paremalt ja vasakult.

Kuna me algselt alahindasime kõvasti seda platsi, kus seda kõike demonstreeritakse, siis õnneks võtsin ma vastu otsuse, et teeme alguses kogu kupatusele õhus sõitva rongiga ringi peale. Rööpad olid nimelt kõrgemale tõstetud ja see ringkäik andis üsna hea ettekujutuse, mis meid ees ootab + veel suurepärased vaated. Rongipilet ei olnud Hiina mõistes väga odav (ma arvan, et ehk oli 25 CNY).

Edasi võib mängida mängu - arva ära, mis koht see on... Kusjuures mulle tegi kõige rohkem nalja see, et Shenzheni enda kõrghooned tungivad sellele pargile igalt poolt peale (seda siis piltidelt ka näha).

Näljastele koidele anti süüa. Ka see oli seal äriks muudetud, raha eest oli võimalik kalatoitu osta.

Kohalikele turistidele meeldis väga oma rahvuslikes riietes (neid oli võimalik laenutada teatud tasu eest) kaamerate ees poseerida.

Sellist pilti juba Pariisist ei saa :P

Korralik Jurassic Park oli ka (dinosaurused tegid hääli ja liigutasid). Ainus jama oli see, et plastmassist olend on plastmassist, seda ei varja kuidagi.

Sellist pilti enam reaalis ei näe...

Mängisin hiiglast.

Siin siis lava avatud kujul.

Ja siit on vaade Window of the Worldi esisele platsile.

Peale "kultuuri"üritust võtsime suuna kaubanduskeskuse poole. Plaan oli shopata ja mitte vähe. Kõigepealt sattusin plaadipoodi, kus duubel-cd hind oli 10 CNY. Valik oli seinast seina ja originaalidest oli asi kaugel. Aga see hind pimestas ja mitte vähe ning minust sai üsna kiiresti kotitäie plaatide omanik (ma ei ole veel kõiki jõudnud läbi kuulata aga nii mõnegi plaadi puhul ei võrdu sisu sellega, mis plaadiümbrisel kirjas, eriti suur segadus tundub väheke raskema muusikaga olevat, minu Nirvana asemel on keegi muu aga ma ei ole veel suutnud tuvastada, kes see olla võiks, samuti mu mehe Rammsteini asemel on mingi Hiina jura, üle poolte plaatide on igatahes õige sisuga).

Shoppingust ei olegi rohkem eriti midagi rääkida, tundsime ennast üsna muretutena kuni hetkeni, mil maandusime toidupoes ja ma avastasin, et oops jüäänid on üsna otsakorral. Plaan toidupoes kaardiga maksta ei läinud kohe üldse mitte läbi. Jätsin siis paar purki teed ostmata, sain oma mandariinid, kommid, tee jms asjad kätte ja suundusime kaamelitena hotelli otsima, et sealt oma kott võtta ja lennujaama suunduda.

Kuna oli ummikute aeg ehk siis töölt kojuminemise aeg, siis ei olnud mõtet taksot võtta ja saime taas ekselda, et see õnnetu hotell üles leida. Kusjuures inimeste käest küsides tasub jälgida, kas nad ikka süvenevad ka sellesse, mida te küsite. Ma uurisin ühe korravalvuri käest, et mis suunas ma minema peaksin ja see ebamäärane viibe krrt teab kuhu oleks meid ikka väga vales suunas juhatanud. Õnneks ma ei uskunud teda.

Hotellist saime koti kätte ja kablutasime tagasi metroojaama, et sõita mõned peatused edasi kohta, kus peatuvad lennujaamabussid. Seal ekslesime ka natukene aga ei midagi hullu õnneks.

Ajaliselt jõudsime lennujaama isegi varem kui olin arvestanud.

Lennujaamas läksime mingis suvalises kohas maha (Shenzheni lennujaam on selline pikaks venitatud uss) ja hakkasime oma check-ini kohta otsima. Alati tasub lisaks lennu väljumisajale üles kirjutada ka lennufirma, mille lennu peale minek, see lihtsustab oluliselt otsinguid. Kuna Shenzheni lennujaam on mitmes osas ja üsna suur, siis saime ka seal natuke aega ringi jalutada. Jõudes õigesse kohta avastasin tabloolt, et voilaa meie lend on delayed. Läksin siis lennufirma infosse uurima, et mis edasi saab ja kaua oodata tuleb. Seal loomulikult ei osatud inglise keelt. Lõpuks leiti mingi teise firma infost noormees, kes suutis natukene inkat töngata. Algul ta teatas, et meie lend on üldse ära jäetud, siis vestles innukalt hiina keeles teiste töötajatega ja jõudis arusaamisele, et ehk kell 24 meie lend ikka väljub. Seepeale palusin sellel noormehel helistada meie Haikou hotelli, et nad teaksid ikka meid oodata. Loomulikult täideti minu soov aga seda siis klausliga, et nad otsisid Haikou hotellist üles selle ainsa inimese, kes suutis natukene inglise keeles rääkida ja andsid toru mulle (selleks kulus umbes 15 minutit, et see inimene üles leida). Ma kurtsin oma mure ära ja mulle kinnitati, et pole probleemi kui me hiljem jõuame.

Andsime oma pagasi ära, tänasin õnne, et olin suure hunniku mandariine ostnud ning istusime ootesaali maha, sõime mandariine ja lugesime raamatuid.

Kell 24 pandi meid tõesti lennuki peale, tundus, et tegemist oli läbisõitva lennuga, sest enne meid oli lennuk juba kummaliselt rahvast täis. Meie istekohad olid päris ees, seega oli õhku ja istmevahed olid mugavalt suured. Kõik oli peaaegu hästi kuni hetkeni, mil hakkasime õhku tõusma. Stjuardessid olid juba eelnevalt närvilised aga siis läks ka enamik reisijaid närvi. Nimelt oli lennukis mingi kummaline vibratsiooni sees ja lisaks sellele sattusime õhus olles vihmapilve ja õhuaukude sisse. Surusin oma varbad lennukipõrandasse ja elasin lootuses, et ehk jõuame ikka Hainanile.

Läks õnneks, tunnike hiljem astusime vihmases Haikous lennukist maha.