Guilin

Hommikul ärgates olid puusakondid jube valusad. Aga see oli Hiina reaalsus (etteruttavalt võin öelda, et pehmet voodit ma Hiinas ei kohanudki). Kuna tavapäraselt Hiina hotellides hommikusööki hinnas pole, siis otsustasime minna kõigepealt raha vahetama ja seejärel hommikusöögile. Raha vahetatakse ainult Bank of China´s ja arvestage, et bürokraatia on seejuures esmatähtis (loe: arvesta ajakuluga).

Teel panka kohtasime aga kohalikke söögikohti, kus restorani ees on puuris elus toit, mida siis vastavalt kliendi soovile kohapeal maha lüüakse ja pannile pannakse. Maitsev, onju ;)

Bambusrotid :) Ikka söögiks.

Mandariine ostma ei tasu pea ees tormata. Soovituslik oleks enne teha enamvähem mingi hinnaklass enda jaoks selgeks ja siis minna tingima. Kohati olid tänaval müüdavate mandariinide hinnad lausa ulmelised (kallim kui Eestis). Seda ka tasub meeles pidada, et enamasti müüakse puuvilju 0,5 kg hinnaga. Ja parim koht ennast hindadega kurssi viia on supermarketis.

Vahepeal sattusime täiesti juhuslikult ühte parki, kus olid vapustavalt ilusad pagoodid. Ja üleüldse on Hiina pargid jätkuvalt kaunid.

Peale seda sööma. Me valisime seekord Steak House´i. Oli selline glamuurikoht, hinnad olid ka keskmisest krõbedamad aga maksta tuli ainult praadide eest. Rootsi laud (salatid, kerged snäkid, koogid, puuviljad) + karastusjoogid, kohvi, tee olid praadi ostes tasuta. Tundsime ennast koduselt ja nautisime sööke täiega.

Minu praad.

Järgmisena sattusime keskväljakule. Sealses purskkaevus elasid koid, väga lahe vaatepilt igatahes. Platsil olid mingid kummalised klaaspüramiidid ja sealt viisid trepid alla. Loomulikult olin ma piisavalt uudishimulik, et minna vaatama, mis seal on. Ja minu suureks üllatuseks võttis mind seal vastu Kadaka turu kohalik variant. Aga iseenesest hea mõte tänavakaubanduse silme alt ära saamiseks.

Kõht täis, tuju hea, asusime linna vallutama. Üllatusi oli igal sammul. Kõigepealt koperdasime lemmikloomapoe otsa. Täiskasvanud koerad tundusid olevat juba mitmendal ringil, kuid nad nägid üsna kõbusad välja. Seevastu kutsikad olid üsna nirud. Eriti halvas seisus olid kassipojad. Müügis olid ka mõned hiired (enamasti lähevad närilised pannile, nii et isegi üllatav, et nad seal poes olid).

Müüa täiskasvanud chow.

Samas pakkuda ka täiskasvanud collie.

Ja nii nad seal oma peremehi ootasid.

Spanjel.

Väga kehvas seisus kutsikas.

Mops.

Jätkasime teekonda ja sattusime Jingjing Princes City parki, piletihind 50 CNY. Tegemist oli 4xA vaatamisväärsusega (A-de süsteem on riiklikult paika pandud süsteem, mis peaks turistile selgitama kuivõrd tähtsa vaatamisväärsusega tegemist on, umbes nii nagu hotellide puhul tärnide süsteem).

Et siis peaväravast sisse (Guilini keskväljakult otse edasi ja esimene teeots paremale), eemalt paistavad linnamüürid, neist läbi ja oledki kohal).

Tõsiselt stiilne tädi riisiluuaga tolmutamas.

Selles pargis ei tasu liiga kaua aega veeta, enamik muuseumiosa on stiilselt kantonikeelne. Inglise keelest ei tasu unistadagi. Aga enamik turiste ongi siseturistid, nii et pole põhjust liialt paberit raisata. Siseruumides pildistamine oli selles kohas keelatud.

See punane uks oli müstiline koht. Ehk siis nägime, kuidas sinna sisenes terve grupp inimesi ja kui me läksime ust katsuma, siis see ei avanenud. Õnneks oli 1 Hiina grupp lähedal, jäime siis sinna passima, et näha, millise valemiga nad sellesse majja sisenevad... ja tuli välja, et nende giidil oligi võti, mis avas selle salapärase ukse. Imbusime gruppi ja sisenesime järjekordsesse muuseumisse.

Grande Finale ehk siis ronimine selle mäe otsa. Uskumatult raske oli aga üles me jõudsime (peaks hakkama mäestikutrenni tegema vist).

Vaade Guilinile.

Teine sarnane mägi meie lähedal.

Jõudes tagasi maapinnale otsustasime istuda pargis ja natuke hinge tõmmata (vanad inimesed juba, eksole). Ega me saanudki kaua niisama passida, üsna kiiresti laekusid meie juurde omavahel tugevalt zhestikuleerivad noormehed, kes tegid korraliku pantomiimietenduse. Ehk siis näidati fotokat, siis näpuga ennast ja siis meid - ehk siis tõlkes sooviti meiega koos pildistada. Ja saime esimest korda tunda ennast staarina (ja sugugi mitte viimast korda). Hiinlased on maailma kõige õnnelikumad inimesed, kui neil on kodus foto, kus nad on koos valge inimesega. Seda õnne saime edaspidi veel teistelegi pakkuda.

Poseerimine hiinlastega oli meid juba jalgade peale ajanud ning otsustasime jõe äärde minna, kus paistis teine sarnane mägi. Eelnevalt käisime läbi ühest kohalikust toidupoest, kus saime teada ka Coca-Cola tegeliku hinna (2,5 CNY 0,5 l pudel).

Jões oli vesi hetkel kõige madalamas seisus. Samas kasutati seda väikest niret ikka täiega ära - sealt otsiti jõekarpi, püüti kala, pesti pesu, pesti ennast, ujuti jne.

Selle teise mäe all olid ka väikesed käigud, ei midagi üllatuslikku, kuid siiski tasus üle vaadata. Piletihind 15 CNY.

Kõndisime edasi üle silla, et minna järgmist vaatamisväärsust vaatama. Ning silla peal koperdasime onu otsa, kes müüs elusat sööki ehk siis neid ninnunännununnu jänkusid.

Elu on karm :S

Jõudsime SevenStar Scenic Area parki. Piletihind oli 60 CNY pargi külastamise eest ja koopasse minemise eest taheti eraldi raha saada (seda piletit enam alles pole). Tundus suhteliselt kallis Hiina kohta aga õnneks ikka otsustasime minna koobast ka külastama. Kassas üritas üks onkel oma 5-sõnalise inglise keele oskusega seletada, et koobas pannakse varsti kinni ja käskis meil kiirustada. Lidusimegi siis ruttu koopa juurde aga seal tuli välja, et niisama tolgendajaid sinna sisse ei lasta. 20 minuti pärast pidi minema viimane grupp koopasse ning meid pandi ootama. Aega sai sisustada ülevaloleva pildi peal oleva kiigu peal kiikumisega (3 CNY).

Ja siis lubati meil koopasse siseneda. Vaatepilt oli FANTASTILINE, valgus ja värvid jne. See muutis lihtsalt sõnatuks. Ekskursioon iseenesest oli muidugi hiina keeli aga see oli lihtsalt mõnus taustamuusika.

Ühes suuremas ruumis oli peatselt mingi suurem pidu tulemas. Bänd tegi parasjagu proovi (vt fotot üleval) ja kaeti laudasid. Võimas oli.

Ja siis see saigi otsa. Igatahes soovitan soojalt, mulle jättis see koobas nii super mälestuse, et läheks kohe tagasi.

Pargis hakkas juba hämarduma ning võtsime kiirelt veel sihiks pandade elamise. Pandad olid oma puurides (suured ruumid, klaasiga inimestest eraldatud) ning vitsutasid mõnuga bambusevõrseid. Loomaaed jms olid juba suletud.

Jõudsime tagasi jõe äärde ning mul oli meeletu soov minna laevaga sõitma. Nii siis ootasime ja vaatasime, mis sealses sadamas toimub. Tundus, et veel 1 laev väljub mingis suunas. Kuna mingi seltskond inimesi läks ühe laeva peale, siis otsustasin asja uurida. Läbi vaevalise pantomiimi ja üksikute inglisekeelsete sõnadega suutsin piletimüüjale selgeks teha, et mul on plaan osta 2 piletit. Need piletid me ka saime, maksid alla 200 CNY per nägu, seega päris kallis lõbu.

Laevas oli igal matsil ette nähtud oma nummerdatud koht. Aga kuna oli juba hiline aeg, siis ei tulnud laev täis, mis tähendas ka mõnusamat laiutamist. Alguses oli kõik tavaline, loksusime vastuvoolu väga madalas vees (laevapõhi kraapis kive). Mingil hetkel sõitis meile ette üks vingema mootoriga paat, mis tiris meid vastuvoolu edasi. Aga ei midagi teravat. Jõudsin juba tunda kahetsust, et pean 2 h niimoodi mööda vett loksuma. Ja siis sõitis ees olev paat minema ning me keerasime vasakule, kus oli miskine ehitis ja seal ootas meid uus laevamoodi asi. Olime jõudnud lüüsini. Kolisime uue laeva peale ja tõusime tubli paar meetrit ülesse.

See on siis lüüs eemalt vaadatuna.

Jõudsime järvede maailma ja see oli nagu muinasjutt. Kaldad olid valgustatud erinevat värvi prozhektoritega, majad olid enamasti valgustatud ja sõitsime pidevalt sildade alt läbi.

Need on samad pagoodid, mida hommikul nägime.

Meie üllatuseks ei viidud meid tagasi alguskohta, vaid peatus tehti meie hotellist paralleeltänaval. No mida sa hing oskad veel tahta.

Tegime veel kiire söögi kohalike söögikohas ja taarusime hotelli.

Enne magamaminekut tegime ära ka järgmise päeva plaani - hommikul laevaga mööda Lijiang jõge Yangshuosse, õhtul sealt bussiga tagasi ning öösel lennukiga Shenzheni.

Hotelli Business Centeris (2 m2 ruum) oli internet (30 CNY tund aega - ülikallis muideks). Seal bronnisin lennukipiletid (http://www.ctrip.com/). Kuna lennuaeg oli väga öine, siis otsustasin hotelli mitte ära bronnida (ja see oli rumal otsus). Laevasõidu tellisin eelmisel õhtul lennujaamas olnud tütarlapselt. Ehk siis tegin ühe kõne talle, 10 minuti pärast oli tütarlaps meie hotellis, võttis raha, andis vastu tsheki ( töö kiire ja korralik).

Peale seda võtsime ette operatsiooni "voodi pehmendamine". Lükkasime 2 voodit kokku, panime ühe teki endale alla ja ei lasknud ennast ka häirida lasta sellest prussakast, kes voodi alt välja tuli. Uni oli magus ja voodi oli natukene pehmem.