Shenzhen-Haikou

Et siis jõudsime Shenzheni. Minu lootused olid üles ehitatud sellele, et kohapeal on mõni tädi jälle meid ootamas ja sokutab meid kusagile hotelli ära.
Tegelikkus erines väga kõvasti ootustest. Ehk siis sealne lennujaam oli täiesti välja surnud. Hakkasin hotelle läbi helistama. Olin eelnevalt ctripist endale mingi info hotellide telefoninumbrite ja hindadega välja printinud ning lootsin, et suudan neilt ka selle hinna välja pressida. Tänu sellele, et tegemist on vabakaubandustsooniga, suutsin leida neist hotellidest inglisekeelsed kodanikud telefoni otsa, kuid hinna osas olid nad paindumatud. Seega pakuti 700-800 CNY per öö. See ei sobinud meile mitte ja viimases hädas võtsin kätte LP ning helistasin seal mainitud mid range hotelli (Hai Lian Hotel). Hinnaks öeldi 280 CNY ja kohti pidi jaguma. Selle info peale me lausa jooksime lennujaamast välja ning asusime linna suunduvat bussi otsima. Väljasurnud lennujaamas ei olnud see kuigi keeruline ja peatselt istusime bussis ning sõitsime kesklinna suunas.
Shenzheni sõitmine oli põnev, äärelinnas asuvates tehastes käis keset ööd töö. Tehaste kõrval olid ühiselamute piirkonnad (pesu rõdudel kuivamas).
Mida rohkem kesklinna poole, seda kõrgemaks ja uhkemaks muutusid hooned. Mingil hetkel tehti peatus ja ka meie astusime bussist välja (tagantjärgi tarkusena tundub, et siiski liiga vara aga tollel hetkel vahet polnud). Nii, kui buss peatus, sai see ümbritsetud taksodega, kust kargasid taksojuhid välja ja hakkasid sind moosima. Nii sain ka mina endale ühe sabaraku. Kuna senine Hiina kogemus näitas, et eelnevalt tuleb hinnas kokku leppida, siis asusin kauplema. Õnneks oli see takso ennast täpselt keset teed (kolmanda raja peale) parkinud, nii et ma ei pidanud kuigipalju vaeva nägema, et hinda saada 15 CNY peale. Meid viidi hotelli kohale ja sealne tütarlaps juba ootas. Hotelli hind sisaldas isegi hommikusööki.
Kõik oli suhteliselt ilus kuniks jõudsime oma tuppa. Koridori peal olev toateenija avas meile ukse ning tuppa astudes lajatas ta kõigepealt käega seinal ronivale prussakale. Teleka kõrval laual oli suuuuuurelt telefoni number... seda siis juhuks, kui peaksid ennast voodis liiga üksikuna tundma. Vannituba ja voodi kõrval asuv lauake oli täis kuhjatud kondoome (seda muidugi lisaraha eest). Voodi oli tavapäraselt kõva aga väsimus oli liiga suur selleks, et suuremat masendust ronivatest toakaaslastest või pornourkast üleüldse tunda.
Hommikul alustasime varakult, plaan oli bronnida järgmine lennukipilet kusagile (teist ööd samas hotellis ei tahtnud küll veeta) ja külastada selle linna peaaegu ainsat vaatamisväärsust Window of the Worldi.
Kõigepealt läksime hommikusöögile. See oli sama jube nagu tuba. Joodavast oli mingi valge soe ollus ja tee. Söökidest julgesin ma ainult keeksi süüa. Aga ega selle raha eest rohkem saagi.
Järgmise asjana panime oma koti hotelli hoidu, sest plaanisime edasi liikuda alles hilisõhtul.
Küsisin hotellist ka interneti kasutamise võimaluse kohta ning meid saadeti lahkelt kolmandale korrusele. Seal sattusime massaazhisalongi. Mulle anti mingi käevõru ja meid üritati kusagile nurga taha edasi saata. H. sattus selle peale üsnagi paanikasse ja arvas, et peaksime lahkuma. Ma otsustasin siiski tütarlapsele järgneda ning meid juhiti ühe suure ruumi kaugemasse nurka, kus asus arvuti koos kõikide lisadega (webcam, kõlarid jms).
Peagi toodi meile ka klaasidega jääteed ja hoolimata hiinakeelsest teenindusest olid kõik väga õnnelikud (kogu nali maksis kokku 5 CNY/tund aega).
Mina suundusin ctripi avastama ehk siis meie plaan oli edasi lennata Hainani saarele.
Kindel eesmärk oli teha üks korralik rannapuhkus Sanyas aga kuna lennukipiletid sinna olid üsna kallid, siis otsustasime lennata Haikousse, seal ööbida ning järgmisel päeval bussiga Sanyasse edasi sõita.
Supersoodsad lennukipiletihinnad, millega olin üleeelmisel õhtul Guilinis arvestanud, olid vahepeal oluliselt kallimaks muutunud. Aga mis teha, ise olin loll, et kohe ära ei bronninud. Nüüd siis bronnisin Shangdong Airwaysiga lennu Shenzhen-Haikou ja ka 12ndaks Shenzhen Airwaysiga Sanya-Guangzhou. Samuti otsustasin, et hotellide osas enam ei riski ning teen kõik bronnid varakult ära.
Haikous valisin hotelli Hiina mõistes lennujaama lähistel, kuigi tegelikkuses läks teisiti aga sellest edaspidi.
Sanya hotelli bronnimine oli kõige keerulisem. Need hotellid, mis meeldisid, olid täis bronnitud. Teiste hotellide osas oli aga raske mingit otsust langetada. Kuna plaan oli kindlasti olla Dadonghai rannas, siis tegingi lõpuks suhteliselt suvaliselt ühes keskmiselt kallimas hotellis bronni ära (Linda Seaview Hotel) ja ka sellest edaspidi täpsemalt. Samuti bronnisin ära viimase öö Guangzhous.
Peale seda asusime lähima metroojaama otsingutele. Suutsime taas olla Beata Ganad ja lootusetult ringi joosta. Probleemi tekitas meie hotelli lähedal asuva ristmiku remont, mis tähendas seda, et seal puudus jalakäijate ülekäik ja see ajas minu viimasegi orienteerumisvaistu täiesti paigast ära. Lõpuks leidsime siiski õige koha üles ja enne rongisõitu lubasime endale üle pika aja midagi kodust - leidsime nimelt mõnusa coffeeshopi maa-alusest kaubanduskeskusest enne metroojaama. Võtsime sealt kohvi ja sõõrikud, super teenindus ja väga head saiakesed, kohvi lõhna ei mäletanudki enam. Kohalike mõistes oli see muidugi kallis koht (kokku läks 50-60 CNY, täpselt ei mäleta).
Peale seda istusime metroorongi peale ja sõitsime lõpp-peatusesse, ehk siis Window of the Worldi. Juba rongis tshekkasin välja kohalikud turistid, kellele sappa võtta, kui rongilt mahaminek. Ja nii siis oligi, võtsime ühele noorpaarile sappa ja kõndisime üsna muretult ühe väljapääsu suunas. Kõik oli ilus kuni hetkeni, mil need noored otsustasid minna wc-sse. Edasi läksime oma mõistusega. Ehk siis väljusime loomulikult kõige kaugemas otsas Window of the Worldi poolt vaadatuna (see oli vist Murphy seadus jälle).
Window of the Worldi kassade juurde jõudsime selle noorpaariga samaaegselt ja nad olid üsna üllatunud meid seal nähes. Pilet 120 CNY per nägu.
Enne piletikontrolli on suur plats purskkaevudega, kus oli palju-palju imetlejaid, turiste jne.

Hiina lapsed poseeerimas.

Mina jälle populaarsena.

Peale piletikotrolli satud sellisesse suurde vabaõhusaali. See gloobus on lava, mis avatakse showde ajaks.

Ja siis hakkas tulema maailmakuulsaid kujusid, hooneid, ehitisi jne paremalt ja vasakult.

Kuna me algselt alahindasime kõvasti seda platsi, kus seda kõike demonstreeritakse, siis õnneks võtsin ma vastu otsuse, et teeme alguses kogu kupatusele õhus sõitva rongiga ringi peale. Rööpad olid nimelt kõrgemale tõstetud ja see ringkäik andis üsna hea ettekujutuse, mis meid ees ootab + veel suurepärased vaated. Rongipilet ei olnud Hiina mõistes väga odav (ma arvan, et ehk oli 25 CNY).

Edasi võib mängida mängu - arva ära, mis koht see on... Kusjuures mulle tegi kõige rohkem nalja see, et Shenzheni enda kõrghooned tungivad sellele pargile igalt poolt peale (seda siis piltidelt ka näha).

Näljastele koidele anti süüa. Ka see oli seal äriks muudetud, raha eest oli võimalik kalatoitu osta.

Kohalikele turistidele meeldis väga oma rahvuslikes riietes (neid oli võimalik laenutada teatud tasu eest) kaamerate ees poseerida.

Sellist pilti juba Pariisist ei saa :P

Korralik Jurassic Park oli ka (dinosaurused tegid hääli ja liigutasid). Ainus jama oli see, et plastmassist olend on plastmassist, seda ei varja kuidagi.

Sellist pilti enam reaalis ei näe...

Mängisin hiiglast.

Siin siis lava avatud kujul.

Ja siit on vaade Window of the Worldi esisele platsile.

Peale "kultuuri"üritust võtsime suuna kaubanduskeskuse poole. Plaan oli shopata ja mitte vähe. Kõigepealt sattusin plaadipoodi, kus duubel-cd hind oli 10 CNY. Valik oli seinast seina ja originaalidest oli asi kaugel. Aga see hind pimestas ja mitte vähe ning minust sai üsna kiiresti kotitäie plaatide omanik (ma ei ole veel kõiki jõudnud läbi kuulata aga nii mõnegi plaadi puhul ei võrdu sisu sellega, mis plaadiümbrisel kirjas, eriti suur segadus tundub väheke raskema muusikaga olevat, minu Nirvana asemel on keegi muu aga ma ei ole veel suutnud tuvastada, kes see olla võiks, samuti mu mehe Rammsteini asemel on mingi Hiina jura, üle poolte plaatide on igatahes õige sisuga).

Shoppingust ei olegi rohkem eriti midagi rääkida, tundsime ennast üsna muretutena kuni hetkeni, mil maandusime toidupoes ja ma avastasin, et oops jüäänid on üsna otsakorral. Plaan toidupoes kaardiga maksta ei läinud kohe üldse mitte läbi. Jätsin siis paar purki teed ostmata, sain oma mandariinid, kommid, tee jms asjad kätte ja suundusime kaamelitena hotelli otsima, et sealt oma kott võtta ja lennujaama suunduda.

Kuna oli ummikute aeg ehk siis töölt kojuminemise aeg, siis ei olnud mõtet taksot võtta ja saime taas ekselda, et see õnnetu hotell üles leida. Kusjuures inimeste käest küsides tasub jälgida, kas nad ikka süvenevad ka sellesse, mida te küsite. Ma uurisin ühe korravalvuri käest, et mis suunas ma minema peaksin ja see ebamäärane viibe krrt teab kuhu oleks meid ikka väga vales suunas juhatanud. Õnneks ma ei uskunud teda.

Hotellist saime koti kätte ja kablutasime tagasi metroojaama, et sõita mõned peatused edasi kohta, kus peatuvad lennujaamabussid. Seal ekslesime ka natukene aga ei midagi hullu õnneks.

Ajaliselt jõudsime lennujaama isegi varem kui olin arvestanud.

Lennujaamas läksime mingis suvalises kohas maha (Shenzheni lennujaam on selline pikaks venitatud uss) ja hakkasime oma check-ini kohta otsima. Alati tasub lisaks lennu väljumisajale üles kirjutada ka lennufirma, mille lennu peale minek, see lihtsustab oluliselt otsinguid. Kuna Shenzheni lennujaam on mitmes osas ja üsna suur, siis saime ka seal natuke aega ringi jalutada. Jõudes õigesse kohta avastasin tabloolt, et voilaa meie lend on delayed. Läksin siis lennufirma infosse uurima, et mis edasi saab ja kaua oodata tuleb. Seal loomulikult ei osatud inglise keelt. Lõpuks leiti mingi teise firma infost noormees, kes suutis natukene inkat töngata. Algul ta teatas, et meie lend on üldse ära jäetud, siis vestles innukalt hiina keeles teiste töötajatega ja jõudis arusaamisele, et ehk kell 24 meie lend ikka väljub. Seepeale palusin sellel noormehel helistada meie Haikou hotelli, et nad teaksid ikka meid oodata. Loomulikult täideti minu soov aga seda siis klausliga, et nad otsisid Haikou hotellist üles selle ainsa inimese, kes suutis natukene inglise keeles rääkida ja andsid toru mulle (selleks kulus umbes 15 minutit, et see inimene üles leida). Ma kurtsin oma mure ära ja mulle kinnitati, et pole probleemi kui me hiljem jõuame.

Andsime oma pagasi ära, tänasin õnne, et olin suure hunniku mandariine ostnud ning istusime ootesaali maha, sõime mandariine ja lugesime raamatuid.

Kell 24 pandi meid tõesti lennuki peale, tundus, et tegemist oli läbisõitva lennuga, sest enne meid oli lennuk juba kummaliselt rahvast täis. Meie istekohad olid päris ees, seega oli õhku ja istmevahed olid mugavalt suured. Kõik oli peaaegu hästi kuni hetkeni, mil hakkasime õhku tõusma. Stjuardessid olid juba eelnevalt närvilised aga siis läks ka enamik reisijaid närvi. Nimelt oli lennukis mingi kummaline vibratsiooni sees ja lisaks sellele sattusime õhus olles vihmapilve ja õhuaukude sisse. Surusin oma varbad lennukipõrandasse ja elasin lootuses, et ehk jõuame ikka Hainanile.

Läks õnneks, tunnike hiljem astusime vihmases Haikous lennukist maha.