Sanya

Kõvade vooditega hakkab juba tasapisi harjuma. Ja lõpuks ometi sai hommikul kaua magada. Esimese asjana otsustasime minna hommikusööki otsima (hotelli hinnas seda polnud ja hotelli söök eriti ei peibutanud). Niimoodi haarasimegi päevitamiseks vajalikud asjad kaasa ja asusime otsingutele. Üsna meie hotelli lähedalt leidsime tõeliselt laheda koha. Tänavalt vaadates ei paistagi midagi eriti vinget (kohvilõhn ehk peibutab) aga astudes edasi leidsime megalaheda sisehoovi, kus olid pehmed diivanid, palju suuri kaisukarusid ja selline lahe atmosfäär. Ja kohvi oli vähemalt 10 erinevat valikut, mmmm see oli tõeline hommikukohvitamise koht (tundus valgete inimeste seas nii populaarne olevat, et püsikliendid ei pidanud oma soove esitamagi). Toitu sai Euroopa malli järgi ehk siis natukene aga kõhud saime täis. Maksime muidugi ka Euroopa moodi, ligi 100 eeku. Edasi seadsime sammud randa. Kui juba eelmisel õhtul kuulsime idanaabreid kõikjal, siis päeval oli venelaste pealetung täiesti totaalne. Rannas oli raske leida vaiksemat kohta, sest kui just venelased ise ei kisanud, siis tuli krabisevatest kõlaritest naabrite muusikat ja see ei mõjunud minu kõrvadele just kuigi hästi. Suutsime siiski leida rannariba, kus kunagi oli tegeletud paatide jms vee peal püsivate atraktsioonide rentimisega. Õnneks oli see putka ennast kinni pannud ning randa oli jäänud ainus ilma rannatoolideta koht, mis turiste eriti ei peibutanud. Soe liiv, täiesti ujutav vesi - see ongi puhkus. Praadisime ennast mõned tublid tunnid ja peale seda otsustasime hotellist läbi hüpata ning linna shopingule minna.

Rannas oli hästi popp ennast lasta fotograafidel pildistada. Käis seal nii pruutpaare kui ka niisama mesinädalatel viibivaid kodanikke. Igatahes täitsa lahe oli vaadata tõsimeelset poseerimiste sarja.
Kesklinna sõitsime taksoga, loomulikult tuli jälle kaubelda aga ma muutusin iga päevaga järjest nahhaalsemaks ja teadsin juba ka hindasid, seega ei õnnestunud meie seekordsel taksojuhil miskit lisaks teenida. Autost välja astudes ta veel lootis, et ehk... aga me olime järeleandmatud ja nii ta oma rahast ilma jäi. Eks järgmised valged tobukesed maksid selle eest topelt. Kohe bussijaama kõrval on 1 suur kaubanduskeskus ja selle me endale sihiks võtsimegi. Peale väikseid oste avastasime, et peaks minema raha vahetama. Sinna sõites jäi tee peal China Bank silma ning otsustasime sealt läbi astuda. Väike paberimajandus jne nagu tavaliselt kuni hetkeni kui paluti passi näha. H. sirutas oma passi teenindajale ja teiselt poolt vaatas vastu tõsine hämmeldus. Mis asi see E-stonia on? Küsiti kas me teame Eesti nimetust hiina keeles, loomulikult olin ma oma targad paberid hotelli jätnud ja tollel hetkel valitses selle koha pealt peas täielik tühjus. Kui muidu ei saa, siis Internet on ikka abiks, ainult et hiinlased pole just kõige osavamad googeldajad. Peale pooletunnist Estonia otsimist tehti passist koopia ja lasti meid tulema aga pangatöötajad otsivad ehk siiamaani selle salapärase riigi jälgi. Pangas asjatamine oli nii väsitav, et otsustasime oma sammud hotelli poole seada. Kuna peatänaval kõndimine oli igav, siis mõtlesin, et ehk vaataks paralleeltänavasse. Mnjah sellest kõrvaltänavast sai minu lemmiktänav, sest see oli tõeliselt ehe HIINA tänav.

Kui Hiinas ei oleks nii palju koristajaid, siis nad tõenäoliselt upuksid prügi sisse. Siit siis koristamise stiilinäide.

Väikesed majad, avatud uksed, palju inimesi siblimas - ühesõnaga selline tõsine Hiina melu. Ja mis kõige lahedam, sellel tänaval oli tõsiselt palju juuksurisalonge. Kuna H. oli just vingunud, et tal on juuksed nii pikad ja ta ei saa päikest võtta (pärast on valge rant näha), siis lihtsalt lükkasin ta ühte vähe edevamasse kohta sisse ja ütlesin, et läheb lõikuseks.

Selline salong siis:

Hinnaks küsis juuksuripoiss 15 CNY. See hind tegi meile tõeliselt nalja ja ekstreemüritus läks lahti. Mina istusin nahkdiivanile ja vaatasin kogu pulli kõrvalt. H. pandi juuksuritooli istuma ning ainult õlgadele pandi väike froteerätik. Seejärel astus ligi üks tütarlaps, käes pritsipudel. Kõigepealt pihustati juustele natuke vett, seejärel haaras tüdruk shampoonipudeli ja pani märjutatud juustele natuke shampooni. Seejärel niisutas ta järgmise osa juukseid ja kandis shampooni sinna edasi. Ja nii kuniks kogu pea oli täiesti shampoonitatud. H. oli alguses ikka totaalses paanikas, mis tema juustega tehakse. Peale esimest shampoonitamist tõmbas juustepesija oma kätega nii palju vahtu ära kui kätte sai ja võttis järgmise shampooni ning kogu pesuprotseduur hakkas otsast pihta. Peale seda viis ta jälle suurema vahu ära ja asus peamassaazhi tegema. Ütleme ausalt, et sellel hetkel oleksin ma ise tahtnud seal tooli peal istuda. Kõik see võttis aega ikka tublisti üle poole tunni. Siis kupatati H. taharuumi. Kindluse mõttes läksin ma temaga kaasa. Seal pidi ta ennast selili nahast massaazhilauale sättima ja pea augulaadsesse kohta peatoele panema - läks shampooni mahaloputamiseks. Taaskord väike massaazh, väike palsam, väike loputus. Tagumine ruum muidu oli selline üsna kopitanud ja kole aga peapesemine Hiina moodi jättis ikka päris vinge mulje.

Foto sellest tagumisest ruumist:

Tagasi juuksurisalongis pandi H istuma järgmise tooli peale ning ligi astus Master ise ehk siis Juuksur. Selline meessoost, hiphoppari teksad rebadel, juuksed üles geelitatud, loomulikult väike vahulokk ja juuksevärv peas. Nüüd läks tõeliseks showks. Mul vist vajus vahepeal suu päris ammuli aga seda on väga raske kirjeldada, kuidas see töö käis. Kui võrrelda seda tööd showbaarmeni omaga, siis ehk on võimalik mingit ettekujutust saada. Igatahes käärid lendasid peos edasi-tagasi, kamm käis ka sellise professionaalsusega... ma olin üsnagi sõnatu. Kusjuures ma olen juuksurite köögipoolega üsnagi kursis aga midagi sellist ei ole ma küll varem näinud. Kogu lõikus tehti kääridega ja lõpus lasti masinaga kuklapealne osa üle. Tulemus oli VÄGA hea. See oli ainus kord Hiinas, kus me tundsime, et nüüd tuleb jootraha anda. Ja Master ei olnud sugugi solvunud selle üle, naeratas ja ehk kasutas seda raha asjalikult.

Edasi oli meil plaan astuda läbi mingist toidupoest, et osta kohvi (hotellides on kõikides tubades veekeetjad). Kuna olime eelnevalt igasugust träna kokku ostnud, siis H jäi poe ukse taha ja mina plaanisin teha kiire ringi kohalikele mõeldud pisikeses poekeses. Kiire ring lõppes veinivaliku juures, sealt ma enam edasi ei saanud. Leidsin fantastiliste hindadega Hiina veinid. Täiest ehe Hiina variant Cabernet´st, aastast 1992 ja hinnaks 35 CNY. Võite 3x mõelda, kas ma ostsin või mitte. Ostsin küll ja mitte vähe. Kusjuures tänaseks olen ka 1995. aasta veini avanud ning see oli niiiiii hea.

Samas kandis oli ka väike lemmikloomapood:

Hotelli läksime jalgsi, see ei olnudki nii kaugel kui taksoga sõites tundus.

Pildil öine Sanya.

Kuna päeval olime toitunud McDonaldsis, siis otsustasime teha taas korraliku Hiina õhtusöögi. Läksime taas randa ning valisime järjekordse koha einestamiseks. Seekord aga läksime tõsiselt alt oma valikuga. Tegemist oli mingi nn barbeque kohaga ning kuna nende nimes oli sees inglisekeelne sõna, siis võeti raha ka vastavalt sellele. Portsjonid olid kah väikesed ja teenindus niru. Ühesõnaga oli pettumus suur. Tolgendasime veel natuke rannas ringi ning otsustasime seejärel une kasuks.
Ahjaa öisel tunnil otsustasin üksinda shopingule minna. Lugesin H-le sõnad peale, et kui ma tunni aja jooksul välja ei ilmu, siis tekitagu paanikat ja läksin. Üksik blondiin ehmatas isegi taksojuhid ära, mitte keegi ei üritanud mulle oma teenuseid pähe määrida (kusjuures muidu olid nad ikka üsna agressiivsed). Kõigepealt avastasin, et ka väga hilisel kellaajal oli pagaripood veel lahti. Ostsin sealt hommikusöögiks värsked saiad-koogid, seejärel tahtsin edasi minna tänavakaubitsejate juurde, et mandariine osta. Aga sinna ma ei jõudnudki, sest avastasin tõeliselt suure toidupoe meie hotelli lähedalt ja varustasin meid puuviljade, jogurtite jms eluks vajalikuga. Värskeid kooke süües ja kohvi juues muutus elu taas ilusaks.