Haikou-Sanya

Haikou jättis imeliku mulje. Senimaani olime liikunud suuuurtes, valgustatud, alati liikumises olevates linnades. Ja nüüd siis järsku sattusime justkui provintsi. Lennujaamabussiga loksusime auklikku maanteed mööda kesklinna suunas, tänavavalgustus oli äärelinnas olematu, silmnähtavalt oli tegemist vaese piirkonnaga. Buss keeras kesklinnas mingisse koledasse sisehoovi ja olimegi kohal. Mis siis ikka, haarasime oma kotid (kusjuures Hiinas märgistatakse alati sinu pagas, mis pannakse pagasiruumi ning selle kätte saamiseks tuleb ette näidata õige numbrikombinatsiooniga tshekikonts) ja läksime tagasi tänavale. Seal loomulikult ootas meid taksoderivi. Üritasin siis ühe taskojuhiga diili teha, et tema viib meid hotelli ära ja mina maksan 10 CNY. Taksojuht ei saanud mitte kui midagi aru aga täiesti juhuslikult astus ligi mingi hiinlane, kes suutis inglise keelt purssida ja saime siis kokkuleppele, et taksojuht paneb taksomeetri käima ja maksame vastavalt sellele. Viskasime oma kodinad auto peale ja asusime teele. Õnneks olin ma omandanud Haikou linnakaardi ja peale teist ringi ümber linnapargi hakkasin ma näpuga järge ajama, et kuhu minek. Sellel taksojuhil oli plaan meilt kõvasti pappi välja pigistada "väikeste" ringitamistega. Peale seda kui ma kaardiga natuke vehkisin ja me eesti keeles elavalt arutasime, et mis tänavaid pidi me sõidame, muutus trajektor oluliselt sirgemaks. Minu arusaamist mööda pidime me juba üsna hotelli lähedal olema, kui järsku sattusime kottpimedasse ehitusplatsile. Jõudsin juba mõelda, et kus mu dokumendid ja raha on... fotokast jms olin valmis vabatahtlikult loobuma. Aga õnneks olime täiesti õiges kohas, lihtsalt endine kõdurajoon oli maha tõmmatud ja sinna ehitati uusi ning ilusaid majasid asemele, kuid kõike korraga ei jõua ja niisiis pidime oma hotellini jõudma läbi ehitusplatsi. Hotellis meid juba oodati. Selleks, et vastu võtta kahte inimest, oli tööl 3 inimest. Hotell iseenesest oli väga ilus ja mis põhiline - puhas ja ilma prussakateta. Ööbimise eest maksime 230 CNY ja see hind sisaldas ka hommikusööki. Tuba oli tõeliselt ilus, voodi jätkuvalt kõva. Lisaks veel oli hotellis olemas välibassein, mis jäi minu poolt küll proovimata aga selle raha eest oli hotelli väga palju.
Lisaüllatusena tuli aga hommikusöök - see oli kuninglik. Peekon, praemuna, erinevad vorstikesed, saiakesi meeletu valik, puuviljad jne. Peale sööki vaatasin hotellitoa kõik broshüürid läbi ja tegime otsuse, et alguses teeme kiire ringi linnale peale ja siis millalgi sõidame bussiga Sanyasse. Check outi tehes mätsis mingi hotellitöötaja ennast meile ligi ja üritas meile selgeks teha, et bussisõit Sanyasse on lollus ja pakkus meile taksot sinna. Ma arvasin, et tahaks ikka eksootikat tunda ja bussiga sõita aga tädi ei jätnud meid kuidagi rahule. Lõpuks võtsin tädi telefoninumbri ja lubasin talle tagasi helistada, kui ma olen linnatuuriga lõpetanud. Palusime endale ka takso tellida ja vahetasime veel natuke raha ning jäime taksot ootama. Peale 20 minutit ootamist katkes minu kannatus ja kui ma läksin uurima, et kuhu takso jäi, teatati mulle, et vabandust, taksojuht läks sööma. Seal siis olid kindlad diilid, et kes millist hotelli teenindab. Veel 10 minutit ootamist ja takso ilmuski kohale. Otsustasime kõik asjad hotellist kaasa võtta, et ei peaks enne Sanyasse sõitmist enam hakkama kottide pärast teise linnaotsa sõitma. Taksojuhile näitasin näpuga linnakaardil suurt ringi s.t lasime endale teha linnaekskursiooni. Lõpuks lasime ennast kesklinnas ühe hotelli juurde viia ja ma lootsin, et ehk saame oma suure koti sinna jätta ning ise linna peal ringi hängida. Kuid see ei läinud mitte läbi. Ja kui ka teisest hotellist meid pikalt saadeti, siis otsustasime, et sõidame kohe Sanyasse ära. Aga milline bussijaam Sanyasse viib - selles oli küsimus. Nimelt väitsid kõik allikad erinevaid kohti - LP, tädi hotellis ja hotellibroshüür siis. Otsustasin alustada lähimast bussijaamast ning võtsime esimese takso (taksomeeter pandi lausa käima peale seda kui ma vastu taksomeetrit koputasin ja pühalikult köhatasin) ning sõitsime bussijaama (hetkel ei mäleta mis bussijaam see siis oli). Igatahes sattusime mingisse kivimajja, kus olid suvaliselt õõnestatud sissepääsud, akendel puudusid klaasid ja info oli puhtalt kantoni keeles. Istutasin H. asjadega ühte vaiksemasse nurka maha ja läksin kassasse asja uurima. LP, sõnaraamatu ja käte-jalgadega suutsin tädile ennast arusaadavaks teha ja sain teada, et sellest bussijaamast küll Sanyasse bussi ei lähe. Küll aga oli see tädi nii lahke, et kirjutas mulle paberi peale teksti kuhu minna ja kuidas minna jne. Astusime siis sellest bussijaamast välja ja sattusime ühe naistaksojuhi haardesse. Näitasin talle paberit, et kuhu vaja minna, tädi noogutas, aitas meie asjad auto peale tõsta ja asusime teele. Kummaline oli see, et taksomeetrit juht ei puutunud aga mingil hetkel hakkasid seal numbrid meeletu kiirusega edasi liikuma (tagantjärgi mõeldes saime aru, et ta jättis eelmise kliendi sõidu meile ette, Hiinas on esimesed 2-3 km kindla tariifiga ja sealt edasi hakkad maksma eraldi summat läbisõidu pealt). Samas ei maksnud see taksosõit meie mõistes mitte kui midagi, nii et tädil oli lihtsalt hea päev. Selles õiges bussijaamas (LP info oli kõige õigem) suutsin ma lausa orienteeruda õige kassa ette ja osta 2 piletit konditsioneeriga kiirbussi. Buss pidi väljuma 30 minuti pärast ja see oli täiesti välja müüdud (meil olid kohad bussi lõpus selle viimase pika pingi keskel). Kuna minu kõrvale akna alla pidi pugema üks Hiina naine koos lapsega, siis pakkusime neile vahetust, et me kolime akna alla ja nemad saavad istuda keskel. Selle vahetuse tänuks pakuti meile oma kodus kasvatud mandariine (no ei ole arusaamiseks vaja meeletut keeleoskust). Bussisõit ei olnud midagi märkimisväärset. Ainus üllatus oli see, et Hainanil ei küsitud maanteemaksu ja liiklus oli väga rahulik (seal julgeks vabalt rendiautoga ringi sõita). Tukkumine ja maastiku vaatamine käisid käsikäes ning 3-4 tunni pärast olimegi juba Sanyas. Sanya bussijaamas võtsid meid vastu nn mustad taksod, giidid jms seltskond, kes tervitasid meid kantoni-vene-inglise miksitud keeles. Astusime tänavale ja püüdsime kinni ühe liikuva takso (sellistega on enamasti võimalik kõige parem diil saada). Istusime auto peale, taksomeeter pandi käima (ülla-ülla!) ja siis keset kõige pöörasemat liiklust hakkas taksojuht hinda pressima. Ehk siis teatas, et meie sõiduots maksab 25 CNY ja kogu moos. Ega ta inglise keelt rääkinud aga vehkis vastavate rahatähtedega meie nina all ja miskit rääkis hiina keeles juurde ka. Ega vahet olnudki, Eesti rahas oli tegemist ikkagi väga odava sõiduga (just üks päev vaatasin sadamas seisva takso pealt, et meil on 1 km 25 eeku). Hotelli nimi oli ctripis hiinastatud tekst ladina tähtedega, loomulikult oli see üsna arusaamatu minu jaoks. Kohale jõudes olin südamest üllatunud, hotelli nimi oli Linda Seaview (http://hotel.travelchinaguide.com/sanya-hotels/linda-seaview-hotel-sanya-200411060036590328.htm). Kuna minu soov oli olla kindlasti rannas, siis valisin rannahotelli. Ja taksojuht peatas oma auto mitte tänava merepoolses küljes, vaid hoopiski vastaspool. Hmm, esimene mulje oli üsna kahtlane. Hotelli uksest sisenedes võttis meid vastu kuld ja kard ja sära. Ja mitteinglisekeelsed teenindajad. Welcome to China, ma ütlen. Vehkisime siis käte ja jalgadega aga oma toakaardid saime kätte. Tagatisrahaks taheti mingit üsna suurt summat aga kuna meil jüääne eriti polnud, siis pakkusime dollareid. Alguses sai neile antud 200 dollarit, kuid kuna nad olid üsna kahtlevad, siis ma võtsin iseenesestmõistetava liigutusega 100 dollarit tagasi. Ja ega keegi ei julgenud / osanud seda raha ka tagasi küsida.

Selle hotelliga olime otsustanud mitte koonerdada (ikkagi 450 CNY öö, hiljem vaatasin, et letihind oli meie toale 1800 CNY öö). Ja tuppa astudes oli tõesti aru saada, et lisatud oli ka natuke luksust. Kõigepealt siis mullivann avatavate akendega vannitoas (mullivannis olles oli võimalik vaadata läbi magamistoa akna merd). Teise luksusena oli arvuti, väidetavalt ka internetiseeritud. Aga millegi pärast ei suutnud ei mina ega ka hotelli it-töötajad (puhtalt hiinakeelsed vennikesed jällegi) seda arvutit netti ühendada. Aga tegelikult oli see ainult positiivne, sest muidu ma oleksin lolli peaga hakanud tööd tegema. Ühesõnaga kõigepealt tegin kiire vanni (uiiiii kui mõnus oli). Siis lebotasime natuke ja pimedas otsustasime minna söögijahile ja üldse väikese avastusretke teha. Vahepeal käisin ja vaatasin hotelli basseini ka üle, see oli küll suht pisike aga täiesti normaalses konditsioonis koht. Hotellist välja astudes saime kohe kiiresti mitmest asjast aru - esiteks on Dadonghai täis taksosid, kelle püha kohus on "lantida" valgeid rahakotte, teiseks on puuviljad Sanyas ropult kallid (kesklinna toidupoes olid ok hinnad). Suundusime randa ja olime üllatunud rannas asuvatest tõeliselt mõnusatest vabaõhurestodest. Istusime ühte kohta maha ja otsustasime korraliku Hiina õhtusöögi kasuks. Alguses toodi meile iseenesest mõistetavalt venekeelsed menüüd. Kui ma julgesin küsida inglisekeelset menüüd, siis vaadati mulle otsa, et vaauu välismaalane. Naljakas oli veel see, et tellisin makrelli ja seda neil hetkel polnud. Teenindaja tüdruk tuli mulle siis oma vene-inglise-hiina keeles seletama, et makrelli pole. Meie H-ga noogutasime ja ma ütlesin, et seda ei ole. Ja teenindaja noogutas ning ütles puhtas eesti keeles mulle vastu EI OLE.

Edasised päevad õpetasid seda, kuidas valida restorani. Kui enne menüü vaatamist teed ei pakuta, siis on kehv koht. Kui lauad on katmata, siis ei ole ka eriti midagi head oodata. Ja kui on vähe rahvast, siis on ka niru koht.
Ühesõnaga saime selle päeva kiiresti õhtusse. Ja tõeline puhkus oli alanud.